Riikidevahelised pinged ja 1930. aastate teisel poolel suurenenud sõjaoht tingis teiste maade eeskujul elanikkonna ettevalmistamist sõjaolukordadeks ka Eestis. See, mida tollal nimetati kodanliseks õhukaitseks, oli riigikaitsest sama lahutamatu kui sõjavägi ise, tema ettevalmistatus ja organiseeritus.
Eestis loodi Vabatahtliku Õhukaitse Liit (VKÕ Liit) 28. veebruaril 1938. Organisatsiooni ülesandeks sai elanikkonna ettevalmistamine sõjaolukorraks üldiselt ja õhurünnakuteks eraldi. Selleks korraldati laialdast üleriigilist selgitustööd, propagandanädalaid ja mitmesuguseid kursuseid (üldettevalmistus, esmaabi, keemiline luure jne.).
Vabatahtliku Kodanliku Õhukaitse Liidu tegevus hõlmas sadu tuhandeid inimesi.

5. aprillil 1939. aastal kinnitatud märke oli kahte liiki.
Märgi ülemisel osal, oksüdeeritud viirulise taeva foonil, on kujutatud kolme ründavat lennukit, mis sümboliseerivad õhuohtu. Kilbi alumisel osal, sinisest emailist tagapõhjal, on valgest emailist käsi, tähed "VKÕ" ning elu- ja tööstuskeskuse suitsevad korstnad. Viimased sümboliseerivad elutegevuse jätkumist õhurünnaku tingimustes ja kaitsev käsi nende kohal tähistab üldrahvalikku õhukaitset. Märgil asetsev riigivapi kujutis viitab VKÕ riiklikule tähtsusele. Teenelise liikme märki ümbritseb kullatud tammepärg.
Liikme märgi võis saada iga VKÕ liige, kes oli sooritanud katsed vähemalt õhukaitse üldkursuse õppekava ulatuses. Teenelise liikme märk anti VKÕ juhataja otsusel VKÕ liikmeile või teistele isikutele, kellel oli organisatsiooni ees erilisi teeneid. Märke kanti kuue vasaku revääril. Naised võisid kanda märki prossina. Märke valmistas Roman Tavasti Väärtmetallide & Märkide Tehas Tallinnas.
Märgid ei olnud nummerdatud aga 1940. aastaks oli välja antud 55 teenelise liikme märki.