15. juulil 1920 vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseadus keelas kodanike autasustamise rahu tingimustes. Seega polnud riigil pärast Vabadusristi väljaandmise lõpetamist 1925. aastal enam sõjalist teenetemärki. Samas oli Eesti Vabariigi algusaastail teenistus piirivalves, politseis ja Kaitseliidus raske ning kohati eluohtlik, mistõttu tuli leida moodus riigikaitsetöö äramärkimiseks. Kaitseliidu keskjuhatus arutas oma teenetemärgi asutamist esmakordselt 6. juunil 1925. Otsusteni jõuti 22. veebruaril 1926, millal Kaitseliidu keskkogu tegi peastaabile ülesandeks sellekohane dokumentatsioon ette valmistada. 1928. aasta algul kiitsid Kaitseliidu juhtorganid peastaabi ettepanekud heaks. Vabariigi valitsus kinnitas Kaitseliidu Kotkaristi teenetemärgi Eesti iseseisvuse kümnenda aastapäeva künnisel 17. veebruaril 1928. Statuudi kohaselt otsustas Kotkaristi annetamise Kaitseliit, täpsemalt Kotkaristi nõukogu, mis koosnes Kaitseliidu ülemast, Kaitseliidu vanemtekogu presiidiumist ja ühest Kaitseliidu keskjuhatuse esindajast. Tegelikult kujunes Kotkaristist Eesti riiklik sõjaline orden.
Kotkaristi teenetemärgid jagunesid kaheks sõltuvalt sellest, kas osutatud riigikaitselised teened olid otseselt sõjalislahingulise iseloomuga või mitte. Sõjaliste teenete eest antud Kotkaristil olid mõõgad. Rahu ajal võis mõõkadega Kotkaristi saada üksnes tegutsemise eest relvastatud vaenlase vastu. Kotkaristid jagati viide klassi.

7. oktoobril 1936 kehtestatud seadusega muudeti Kotkarist riiklikuks autasuks. Teenetemärkide struktuuri ühtlustamiseks lisati Kotkaristi viiele põhiklassile kolm ristiklassi - kuld-, hõbe- ja raudrist, mis vastas tsiviilteenete märkide kvalifikatsioonile. Ristid kavandas kunstnik Paul Luhtein.

Kotkaristi raudristi kanti vormikuue vasaku rinnatasku kohal.
Märke valmistas Roman Tavasti töökoda Tallinnas.