Seoses Kaitseliidu taasloomisega 1924. aastal tekkis vajadus embleemi ja rinnamärgi järgi. 1925. aasta algul toimunud märgikonkursile laekus palju töid. 29. mail 1925 esitati sõjaminister kindralmajor Jaan Sootsi ettepanekul vabariigi valitsusele kinnitamiseks järgmine kavand. Kaitseliidu embleemil kujutatakse väikest last, kes istub lõvi esikäppade vahel ja hoiab paremas käes palmioksa. Lõvi hoiab paremas käpas hõbedast mõõka ja vaatab itta. Lõvi ja mõõgapära on kuldsed, laps ja palmioks hõbedased. Märk on asetatud Eesti trikoloorile, mida piirab neljakandiline ümmarguse otste ja ilustustega stiliseeritud raam. Valitsus jättis kavandi kinnitamata ja sõjaministrile tehti ülesandeks esitada uus kavand. Hiljem kasutati sama lõvi ja lapse motiivi Lastekaitse Seltsi märgina, kuhu lisati vaid aastaarv 1926.

Kui Kaitseliidu keskjuhatus kinnitas 16. juulil 1925 vapiks tuntud skulptori ning medali- ja märgikunstniku August Timuse kavandi – põhjakotkas, kes hoiab parema küünise vahel mõõka ja vasaku vahel riigivapiga kilpi – võis jätkuda töö märgi kavandi kallal. 20. oktoobril 1925 kinnitas Kaitseliidu keskjuhatus kullasepp Roman Tavasti märgikavandi – Kaitseliidu hõbedase kotka tumepunasel kilbil, mis ei leidnud aga vabariigi valitsuse heakskiitu, sest tumepunane oli Poola rahvusvärv ja meie märk kippus ülemääraselt sarnanema Poola küttide liidu omaga. 22. veebruaril 1926 kujundati vaidlusalune kilp kuldkollaseks ja sellisena kinnitas vabariigi valitsus märgi 5. märtsil 1926. Kaitseliidu meesliikmed kandsid märgi kruvi ja seibmutriga paigaldatavat varianti, naisliikmed – hiljem ka Naiskodukaitse – aga nõelaga kinnitatavat varianti. Et sel perioodil puudus Kaitseliidul oma teenetemärk, annetati Kaitseliidu rinnamärke vähesel määral ka välismaalastele, mis tähendas nende arvamist Kaitseliidu auliikmeks. Nii said aastal 1927 Kaitseliidu märgi Eesti Vabariigi konsul Harbiinis J. Sütt ja Belgia kolonelleitnant
Henri Vandeput.

Kaitseliidu üldmärki kanti vormikuue vasakul rinnataskul ja kui taskul oli ka maleva või malevkonna märk siis üldmärki kanti sellest allpool. Naised kandsid märki kleidi vasakul rinnataskul või mõnikord ka prossina. Märke oli kahes suuruses ja neid valmistas Roman Tavasti töökoda Tallinnas. Ei olnud nummerdatud.