1927. aastal algatas Kaitseliit tõelise laskmisbuumi. Massiliselt rajati uusi laskeradasid lähtudes põhimõttest, et ühelgi kaitseliitlasel ei tohi jalgsi harjutuskohta jõudmiseks kuluda üle tunni. Seetõttu oli, kolmekümnendate aastate algul kaitseliitlastel ligi 650 laskerada. Pideva harjutamise tulemusena tõusis ka meeste meisterlikkus ning senised laskeharjutused hakkasid ennast ammendama. Peagi tekkis vajadus õppelaskmised ümber korraldada ja mitmekesistada.
28. jaanuaril 1928. aastal kinnitas Kaitseliidu ülem uued laskemäärused, mis jaotasid kaitseliitlased olenevalt võimetest ja oskustest seitsmesse klassi, millest igasse järgmisse jõudmiseks tuli täita teatav norm.