Allveelaevastiku Sihtkapitali algseks eesmärgiks oli vabatahtlike annetuste kogumine Eesti mereväele allveelaeva ostmiseks. 31. mail 1933 registreeris vabariigi valitsus Allveelaevastiku Sihtkapitali põhikirja, ent juba kaks nädalat varem oli Sihtkapitali mõtte algataja Enn Veskaru andnud Sõjavägede Staabi ülemale üle esimesed kogutud 120 krooni.
Kuulutati välja ülemaaline korjandus, milleks moodustati 12 kohalikku toimkonda. Algul kaasnes sihtkapitali tegevusega elav huvi, mis pikapeale vaibus. Toimkondade loidusele lisandus 1934. aasta kevadel suuri laineid löönud sõjalaevade müügiskandaal ja poliitiliste parteide omavaheline hõõrumine. Siiski saadi 1934. aasta lõpuks kokku 52 700 krooni - suurim summa, mis Eestis selleks ajaks annetustena kogutud.
Samas maksis arvestatav allveelaev tollal 4 miljonit krooni, millise summa kogumine oli lootusetu. Lisaks asus merekaitseks vajalike allveelaevadele ehitamisele riik ise.
1935. aasta märtsis, vastates Johan Pitka vastavale pöördumisele, soovitas sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner Allveelaevade Sihtkapitalil keskenduda realistlikumale eesmärgile - täisrelvastuses allveelaevade hävitaja muretsemiseks vajaliku 300 000 krooni kogumisele.
Sihtkapital nõustus ülemjuhatajaga ja seadis oma tegevuse võistluslikule alusele. Loodi 20 kohalikku toimkonda ja mitusada abitoimkonda, kus rakendati tuhandeid aktiviste. 20. märtsil 1935 aastal kuulutati välja esimene võistluskorjandus, mis lõppes 1. aprillil 1936. Igale toimkonnale kehtestati summa, mille see pidi koguma. Edukaimaks osutus Valga toimkond, kes täitis ülesande 249%'liselt, kogudes 2000 krooni asemel 4969 krooni ja 86 senti. Plaan jäi täitmata Pärnumaa, Kuressaare, Haapsalu, Narva ja Harjumaa toimkonnal.
Kampaania käigus koguti üldse kokku 200 000 krooni, mis loovutati pidulikult riigivanemale kahes osas - 28. novembril 1935 aastal 160 000 krooni ja 29. septembril 1936 aastal 40 000 krooni.
200 000 oli summa, mis vastas relvastamata allveelaevade hävitaja hinnale. Loomulikult olnuks võimalik paigaldada laevale relvad ka riiklikeist vahendeist, kuid siis oleks kadunud laeva uhke nimetus "Rahva annetustega ehitatud allveelaevade hävitaja".
1. spetembril 1936 alustati uut korjandust laevale relvade muretsemiseks. Selleks ajaks oli toimkondade arv tõusnud kodumaal 27'ni, lisaks veel Välis-Eesti toimkond. Abitoimkondi oli 402, neits 8 välismaal, ja aktiviste kokku 2677.

Koos esimese võistluskorjanduse väljakuulutamisega asutati Allveelaevastiku Sihtkapitali teentemärgid kolmes liigis, iga liik kolmes järgus.

Teenetemärgid anti toimkondade esimeestele ja kõrgematele aktsiooni juhtidele. Kui toimkond täitis kogumisülesande täies ulatuses, annetati talle I järk; 90 - 99% eest II järk ja 80 - 89% puhul III järk.

Abitoimkonna rinnamärk annetati abitoimkondade esimeestele abitoimkonna juhatuse esildisel ja toimkonna juhatuse kinnitusel teenetemärgiga sarnaste protsendimäärade alusel.

Koguja rinnamärk annetati abitoimkonna juhatuse kinnitusel. Sealjuures lähtuti etteantud kogumisnormist, mis olid linnades ja alevites järgmised:

I järk   -  250 krooni ja enam kogunutele
II järk  -  150 - 249 krooni kogunutele
II järk  -  100 - 149 krooni kogunutele

I järgu märgid olid kuldsed, II järgu märgid hõbedased ja III järgu märgid pronksivärvilised.

Allveelaevade hävitajale relvade soetamiseks läbi viidud võistluskorjandusel karmistati teenetemärgi ja abitoimkonna märgi andmistingimusi ning muudeti ka natuke rinnamärke.
Teenetemärgile lisati kahurid, abitoimkonna ja kogujate märgile rosett.

Märke valmistasid Tallinnas asuvad Roman Tavasti ja Heinrich Kiiweri töökojad.

Pildil on Allveelaevastiku Sihtkapitali korraldatud võistluskorjanduse
I järgu teenetemärk. Raske on öelda, kas märk on valmistatud esimese või teise korjanduse jaoks.