Vajadus riikliku sõjalise aumärgi järele tekkis seoses 28. novembril 1918 alanud Eesti Vabadussõjaga.
Juba 1919. aasta jaanuaris jõudis Eesti Ajutine Valitsus põhimõttelisele seisukohale asutada Eesti sõjaline orden. Esimene ametlik dokument, milles veel lõpliku nimeta ordeni loomine teatavaks tehti, on sõjavägede ülemjuhataja 1919. aasta 21. jaanuari päevakäsk nr 31.
3. märtsil 1919 vastu võetud Eesti Ajutise Valitsuse otsuses märgitakse: “Asutada Eesti Vabaduse Rist iseseisvuse ja vabaduse võitluse teenuste autasuks. Vabaduse Risti põhimääruste väljatöötamine anda komisjoni, millest võtavad osa sõja-, sise- ja kohtuministrid. Algatus sõjaministrile.” Tulemusena võeti 16. aprillil 1919 vastu “Seadus Eesti Vabaduse Risti asutamise asjus”, mille 1. punkt ütleb: “Eesti Vabaduse Rist on asutatud Eesti Vabariigi väljakuulutamise aastapäeval 24. veebruaril 1919. aastal autasu tähena andmiseks neile, kes on üles näidanud Eesti iseseisva vabariigi loomise töös silmapaistvaid ja kasulikke teenuseid kui sõjalises nii ka kodanlises tegevuses.”
Seadus sätestas Vabadusristi kolm liiki. Samas puudus veel Vabadusristi üksikasjalik põhikiri, mille koostamine tehti ülesandeks sõjaministrile. 1920. aasta 13. ja 19. jaanuari istungitel kinnitaski Vabariigi Valitsus sõjaministri esitatud “Vabaduse Risti põhikirja”. Vastavalt põhikirjale oli Vabadusristi I liik mõeldud autasuks sõjaliste teenete eest, II liik isikliku vapruse eest Vabadussõjas ja III liik vabadusvõitluses üles näidatud tsiviilteenete eest. Igal liigil oli kolm järku, mis erinesid üksteisest risti suuruse ja värvuse, lindi laiuse ja värvuse ning kandmisviisi poolest. Lisaks kinnitas valitsus 13. jaanuaril 1920 nimestikud, kus loetleti sõjaväelised kangelasteod, mille sooritanud sõjaväelasi võis väeülem esitada Vabadusristi II liigi 2. ja 3. järgu saamiseks.
Vabadusristi kavandid tegi kunstnik Nikolai Triik ja näidiseksemplarid Joseph Kopfi kullassepafirma Tallinnas. Ristide valmistajaid on mitu, mistõttu märgid võivad üksteisesest nii töötluselt kui mõõtmetelt erineda. Enamik riste telliti Berliini firmalt Anton Werner & Söhne. Vabadusriste on valmistanud ka Eesti kullassepad Roman Tavast, Joseph Kopf ja Ruben Rekkor. Vabadusristi kujundus on väga huvitav. I ja II liigi risti keskplaadi aversil on Eestit sümboliseeriv täht “E”, mida kaitseb soomusrüüs kõverdatud käsi sirge mõõgaga. Käsi mõõgaga moodustab Vabariiki tähistava “V”. III liigi Vabadusristi aversil on vaid täht “E”. Mõõka hoidev käsi puudub, sest tegu on tsiviilteenete eest saadava autasuga.

 

Kokku on annetatud Vabadusristi III liigi 3. järgu risti kolmekümne viiele inimesele, kellest 22 on Eesti kodanikud ja 13 välismaalased. Esimesed kaheksa risti anti 1924. aasta 1. detsembri mässukatse mahasurumises osalenud sõjaväelastele ja need ristid valmistati oletatavasti Heinrich Kiiwer'i töökojas. 1925. aastal hinnati 3. järgu ristidega ka Vabadussõjast osavõtnud viite soomusrongi juhti, kaheksat lootsi kes aitasid Inglise laevastikul jõuda Tallinna ning üks rist annetati postuumselt Kalewi Malewa võitlejale, kes tuli sõtta koos oma alaealise pojaga.
III/3 valmistas ka Ruben Rekkori töökoda Tallinnas.
Autasu kanti kolmnurkse lindi otsa riputatuna vasaku rinnatasku kohal.

 

Pildil olev III/3 on arvatavasti valmistatud Heinrich Kiiwer'i töökojas ja peaks olema üks kaheksast ristist, mis annetati 1924. aasta lõpus peale mässukatse mahasurumist.

 
 

 
     
 

Tagantvaade #1