|
Vajadus riikliku
sõjalise aumärgi järele tekkis seoses 28. novembril 1918 alanud Eesti
Vabadussõjaga.
Juba 1919. aasta jaanuaris jõudis Eesti Ajutine Valitsus põhimõttelisele
seisukohale asutada Eesti sõjaline orden. Esimene ametlik dokument,
milles veel lõpliku nimeta ordeni loomine teatavaks tehti, on sõjavägede
ülemjuhataja 1919. aasta 21. jaanuari päevakäsk nr 31.
3. märtsil 1919 vastu võetud Eesti Ajutise Valitsuse otsuses märgitakse:
“Asutada Eesti Vabaduse Rist iseseisvuse ja vabaduse võitluse teenuste
autasuks. Vabaduse Risti põhimääruste väljatöötamine anda komisjoni,
millest võtavad osa sõja-, sise- ja kohtuministrid. Algatus
sõjaministrile.” Tulemusena võeti 16. aprillil 1919 vastu “Seadus Eesti
Vabaduse Risti asutamise asjus”, mille 1. punkt ütleb: “Eesti Vabaduse
Rist on asutatud Eesti Vabariigi väljakuulutamise aastapäeval 24.
veebruaril 1919. aastal autasu tähena andmiseks neile, kes on üles
näidanud Eesti iseseisva vabariigi loomise töös silmapaistvaid ja
kasulikke teenuseid kui sõjalises nii ka kodanlises tegevuses.”
Seadus sätestas Vabadusristi kolm liiki. Samas puudus veel Vabadusristi
üksikasjalik põhikiri, mille koostamine tehti ülesandeks sõjaministrile.
1920. aasta 13. ja 19. jaanuari istungitel kinnitaski Vabariigi Valitsus
sõjaministri esitatud “Vabaduse Risti põhikirja”. Vastavalt põhikirjale
oli Vabadusristi I liik mõeldud autasuks sõjaliste teenete eest, II liik
isikliku vapruse eest Vabadussõjas ja III liik vabadusvõitluses üles
näidatud tsiviilteenete eest. Igal liigil oli kolm järku, mis erinesid
üksteisest risti suuruse ja värvuse, lindi laiuse ja värvuse ning
kandmisviisi poolest. Lisaks kinnitas valitsus 13. jaanuaril 1920
nimestikud, kus loetleti sõjaväelised kangelasteod, mille sooritanud
sõjaväelasi võis väeülem esitada Vabadusristi II liigi 2. ja 3. järgu
saamiseks.
Vabadusristi kavandid tegi kunstnik Nikolai Triik ja näidiseksemplarid
Joseph Kopfi kullassepafirma Tallinnas. Ristide valmistajaid on mitu,
mistõttu märgid võivad üksteisesest nii töötluselt kui mõõtmetelt
erineda. Enamik riste telliti Berliini firmalt Anton Werner & Söhne. Vabadusriste on valmistanud ka Eesti kullassepad Roman Tavast,
Joseph Kopf ja Ruben Rekkor. Vabadusristi kujundus on väga huvitav. I ja II
liigi risti keskplaadi aversil on Eestit sümboliseeriv täht “E”, mida
kaitseb soomusrüüs kõverdatud käsi sirge mõõgaga. Käsi mõõgaga moodustab
Vabariiki tähistava “V”. III liigi Vabadusristi aversil on vaid täht
“E”. Mõõka hoidev käsi puudub, sest tegu on tsiviilteenete eest saadava
autasuga. |
|
II
liigi 3. järgu Vabadusrist on kõige suuremal hulgal annetatud VR ning
selle said kokku 2250 kodanikku, kellest 1675 olid eestlased.
Suurem osa II/3 telliti Berliinis asuvast Anton Werner & Söhne firmast,
kuid vähesel määral valmistati neid ka Tallinnas Roman Tavasti ja Ruben
Rekkori töökodades. II liigi ristid anti isikliku vapruse eest
lahinguväljal ning tuli tihtipeale vere hinnaga välja teenida,
selletõttu on ka risti keskplaat erkpunane ja nimetatakse mõnikord ka
"vereristiks".
|
