| |
Praeguse Kaitseliidu juuri otsides jõuame 1917. aastasse. 200 aastat
Eestimaad valitsenud Vene tsaaririik oli kokku varisenud. Koos riigiga
kadus ka seni korra järele valvanud politsei. Revolutsiooniliste
sündmuste segadust ja võimuvaakumit asus kasutama kuritegelik maailm.
Lisaks oli Eesti üle ujutatud Maailmasõja rinnetel pidevast taganemisest
demoraliseerunud Vene sõjaväest. Marodööritsemine ja muu vägivald rahva
kallal muutus igapäevaseks nähtuseks. Lahendus leiti omakaitse
organiseerimises. Omakaitse loomise idee sündis ja realiseerus esmalt
Tallinnas. Kuna korrakaitset vajas kogu maa, järgiti pealinna eeskujule
mujalgi. 21. septembril (4. oktoobril 1917 u.k.j.) peeti Pärnu
linnaametis koosolek, kus osalesid Aleksander Tammann, M Kangro,
J.Timusk, J. Lüdig, S. Bremen, J. Schots, maakonna miilitsa
esindajana pärastine linnapea Hendrik Soo ja tuletõrje esindajaina
Sits ning Loorents. Koosolekul peeti vajalikuks alustada
rahva omakaitse, vabatahtliku miilitsa asutamist. Linn jaotati viieks
osakonnaks ja need omakorda 13 jaoskonnaks. Miilitsaülemaks valiti
Tammann. Omakaitsesse koondus umbkaudu 400 meest. Igas jaoskonnas
patrullisid öösiti kolmemehelised patrullid isiklike relvadega, sest
linnaametil relvi polnud. Pärnu vabatahtlikel miilitsail oli
registreeritud 120 revolvrit, 35 vintpüssi ja 23 jahipüssi. Miilitsasse
võeti vaid usaldusväärseid kodanikke. Samal ajal oli käimas eestlastest
sõdurite ja ohvitseride Eestisse koondamine ning nendest rahvusväeosade
formeerimine. Taoline üksus baseerus ka Pärnus. Koos eesti sõduritega
suudeti tagada kord ja julgeolek nii linnas kui maal.
Oktoobri lõpus Peterburis toimunud riigipöörde tulemusel läks võim
enamlaste kätte. Omakaitse asendati punakaardiga. Uus võim oli Pärnumaal
üpris jõuetu ja punakaart väikesearvuline. Kuna korda ja julgeolekut
vajasid ka uued võimumehed, tegutses omakaitse edasi. Pärnus oli
vabatahtliku miilitsa/omakaitse tegevus kooskõlastatud nii garnisoniülema
kui ka Tööliste ja Soldatite Täidesaatva Komiteega.
Ebamäärase jõudude vahekorra lõpetas Saksa vägede sissetung Eestisse
1918.a. veebruaris. Enamlaste pagemisel asusid olukorda kontrollima
rahvusväeosad koos varjust välja astunud omakaitsega. Eesti sõdurite ja
omakaitse julgestusel kuulutati Pärnus 23. veebruari õhtul välja Eesti
vabariik. Järgmisel hommikul olid linnas Saksa sõdurid.
Okupatsioonivõimude korraldusel pidi omakaitse relvad loovutama ja
tegevuse lõpetama.
Kätte jõudis 1918.a. november. Maailma tollase ajaloo suurim ja
ohvriterohkeim sõda oli lõppenud. 11. novembril jätkas oma Saksa
okupatsiooniga katkestatud tegevust Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus.
Samal päeval astus avalikkuse ette okupatsiooniaegse omakaitse varjus
organiseeritud Kaitseliit. Eesti Kaitse Liit, nii ta end tollase
keelepruugi kohaselt nimetas, tegi üldsusele teatavaks oma eesmärgid,
ülesanded ja juhid. Kaitseliidu korralduste ülemaks Pärnumaal ja Pärnu
linnas määrati staabikapten Feliks Tannebaum.
Kuna Tannebaum oli seotud õpingutega Riia polütehnikumis, asendas teda
leitnandist kooliõpetaja Karl Laurits (pärastine kolonel ja
Kõrgema Sõjakooli ülem).
Sõjast
ja saksa võimust väsinud rahvas ootas pikisilmi Saksa okupatsioonivägede
lahkumist. Sama ootas piiri taha vägesid koondades ka meie idanaaber
Nõukogude Venemaa. Noor vabariik oli ohus. Palavikulise kiirusega
organiseeriti kaitseväge, korraldati Kaitseliitu. 16. novembril Eesti
Ajutise Valitsuse poolt välja kuulutatud vabatahtlikku mobilisatsiooni
Eesti sõjaväkke kohustati Pärnus ja Pärnumaal läbi viima alampolkovnik
Juhan Puskar ja Kaitseliidu maleva pealik leitnant Laurits.
Novembri lõpuks, vahetult enne Vabadussõja algust kuulus Pärnumaal Eesti
Kaitse Liitu 1300 meest. Puudus oli relvadest. Tallinnast saadeti vaid 100
sakslaste poolt lahkumisel üle antud vintpüssi. Kuigipalju relvi õnnestus
välja kaubelda lahkuvatelt sakslastelt. Oli ka mõni kuulipilduja.
Raskerelvastus puudus. Kuna kõige aktiivsemad Kaitseliitu astujad olid
koolipoisid, oli probleemiks ka väljaõpe. Samas oli koolipoiste moraal ja
usk edusse märkimisväärselt kõrge rahva hulgas levima hakkava pessimismi
taustal. Kõige ustavamateks allüksusteks vastloodud malevas olidki
koolipoiste grupp ja komandandikomando leitnantide Georg
Zimmermann´i ja
J. Mülbach´i (linnalähedase Jänesselja
karjamõisa rentnik) juhtimisel. Koolipoiste ja komandandikomando
kanda jäi kogu valveteenistuse raskus linnas.
Vabadussõja algul kuulutati Lätiga piirnevates Pärnumaa valdades välja
kohustuslik mobilisatsioon Kaitseliitu astumiseks. Kaitseliidu ülesandeks
oli valvata piiri ja lüüa tagasi Lätist lähtuvad punaväe rünnakud.
Tõsisemad kokkupõrked punastega olid 8. ja 15. veebruaril 1919 Talli
(Tali) vallas. 14. veebruaril vallutas Kaitseliidu Häädemeeste üksus
Heinaste alevi. Vangi võeti 13 punakaartlast. Tõsi küll, punaste
vasturünnakul Heinastet hoida ei suudetud. Piirialade kaitsmine kestis,
kuni piirikaitse võttis üle Pärnu Kaitsepataljon (pärastine sõjas
Landeswehr`iga ja Narva rindel punaväega heideldes mehetegusid teinud
9. polk). Pärnu Kaitseliit lõi ja mehitas esialgu piirikaitse rühma,
seejärel toetas 6. jalaväepolgu ja Pärnu kaitsepataljoni formeerimist
ning ehitas ja mehitas rindele saatmiseks kitsarööpmelisi soomusronge.
Esimene soomusrong valmis 1918.a. vana-aasta õhtuks ja koosnes kolmest
vagunist. Vagunitel olid kahekordsed liivaga täidetud puitseinad,
relvastuseks 2 raske- ja 3 kergekuulipildujat. Meeskonnaks oli suures
osas endistest kaitseliitlastest koosnev 6. polgu 54-meheline dessantrood.
Kujuneski nii, et noortest ja tervetest kaitseliitlastest said rahvaväe
sõdurid, Kaitseliitu jäid need, kelle vanus või tervislik seisund rindele
minekuks ei sobinud. Kaitsevägi heitles ülekaaluka vaenlasega rindel,
Kaitseliidu osaks jäi tagalateenistus, elutähtsate objektide valvamine
ning korra ja julgeoleku tagamine. Kuna rahvaväkke läks ka leitnant
Laurits, siis alates 1919.a. aprillist määrati Pärnu Kaitseliidu
ülemaks Peeter Päts, kes oli ühtlasi ka Pärnu komandant.
Vabadussõda lõppes. Võidujoovastus asendus sõjaväsimuse ja
patsifismimeeleoludega. Saadeti laiali Vabadussõjas mehiselt võidelnud ja
kuulsust kogunud väeosasid, muudeti relvituks ja saadeti laiali ka
Kaitseliit. Oma vere hinnaga vabaduse kätte võidelnud eesti mehe
talupojamõistus aga tajus, et meie sõjakas idanaaber võttis endale vaid
hingetõmbeaja. Nõukogude Venemaa kustumatust ihast vallutada ja valitseda
kõnelesid sündmused Kaukaasias, Ukrainas, Poolas. Relvituteks kodanikeks
degradeeritud kaitseliitlaste võitlusvõime säilitamiseks hakati kaitseväe
ohvitseride toetusel üle kogu maa looma kütisalku. Pärnu kütisalga
juhatajaks oli Pärnumaa kaitseväe ülem kapten Pulma. Kütisalga
põhikiri registreeriti Viljandi-Pärnu rahukogu poolt 30. mail 1921.a.
Pärnu kütisalgas oli kuus rühma – Pärnu, Sindi, Mõisaküla, Abja, Karksi ja
Vändra rühm. Pärnu rühma kuulus umbkaudu 40 meest. Laiema avalikkuse
silmis tegelesid kütisalgad muidugi jahipidamisega ja eks seda nad ka
tegid, laskeharjutustel aga treeniti sõjapüssist („kuuliga kroonupüssist“)
laskmist ja oma üritustel kanti ühtset sõjaväelaslikku vormiriietust.
Näitemängu lõpetas 1924.a. 1. detsember. Enamlik mässukatse ei tulnud
sugugi ootamatuna. Ohtu ei näinud vaid need, kes näha ei tahtnud. Õnneks
enamik sõjaväejuhte nende hulka ei kuulunud. Tallinnast novembris saadud
ettekirjutuse põhjal võeti kaitseväes tarvitusele mitmesuguseid
ettevaatusabinõusid. Nii käis Pärnumaa kaitseväe ülem ja maakonna
kütisalkade juhataja kapten Pulma nn. mässukatse eelõhtul
30. novembril isiklikult Abjas ja Mõisakülas sealseid kütirühmi üle
vaatamas ja instrueerimas. Ohust olid teadlikud kõik maakonna kütirühmad,
ei teatud vaid riigipöörajate väljaastumise aega.
Teade
punaste mässukatsest Tallinnas jõudis Pärnusse 1. detsembri varahommikul
kella poole kaheksa paiku. 3. diviisi ülem kuulutas linnas välja
piiramisseisukorra. Linn kaeti relvastatud sõjaväepatrullidega. Kiiresti
kogunes paarsada kütisalklast ja endist kaitseliitlast ja lisaks
kaitseväe patrullidele pandi välja Kaitseliidu kolmemehelised relvastatud
valvepostid raudteejaama ja linnast välja viivatele teedele. Koguneti ka
mitmel pool maakonnas, kaasas omal ajal ettenägelikult kõrvale pandud ja
hoolikalt hoitud relvad. Näiteks Vändra meestel oli kaasa võtta poolsada
registreerimata vintpüssi, kahjuks küll mitut erinevat moona nõudvad.
Sellistes tingimustustes ei saanud maakonda laiali saadetud mässujuhid oma
ülesande täitmisele mõeldagi. Kuigi Pärnus oli Tallinna järel üks
suuremaid mässajate gruppe tegutsemisvalmis, siis tänu sõjaväe ja
küttide-kaitseliitlaste kiirele ning otsustavale tegutsemisele mingeid
tõsiseid ekstsesse Pärnus ja Pärnumaal ei toimunud.
Riigipöörajaid iseloomustab linnas ringi liikunud jutt sellest, kuidas
salakorterisse kogunenud mässujuhid Tallinnast saabuvat alustamiskäsku
oodanud. Algul mängitud kaarte ja joodud. Siis hakatud esimeses
järjekorras mahalastavate isikute nimekirja koostama ja muidugi joodi.
Tribunali esimehe auväärse ametikoha sai üks kohalik voorimees ja
nimekirja kogunenud 1200 nime (linna 12 000 elanikust). Nüüd jõudis
järjekord kohalike kõrgete ametikohtade jagamiseni. Selle tegevuse juures
pööranud juba kenasti purjus seltsimehed tõsiselt tülli.
20.
detsembril sai kapten Pulma kindral Unt´ilt käsu alustada
Pärnu linnas ja Pärnumaal kaitseliidu organiseerimist. Kriitilisel hetkel
oma riiki päästma rutanud meestest sai taasloodava Kaitseliidu tuumik.
Detsembri lõpuks oli Pärnu linnas ja maakonnas kaitseliitu astunud 191
meest, kes ka vintpüssidega relvastati. Linn ja maakond jaotati kaheksaks
malevkonnaks – Pärnu, Audru, Jakobi, Vändra, Tori, Häädemeeste, Mõisaküla
ja Karksi malevkonnaks. Pärnu malevkond oli jaotatud kümneks osakonnaks.
Noorimaks malevkonnaks Pärnumaa malevas jäi Jakobi malevkond, millise
loomist alustas üliõpilane August Tõnisson alles 1925.a. veebruari
lõpus. 1925.a. märtsis sai Pärnu malevkonnast iseseisev Pärnu malev.
Malevate juhtimine läks kaitseväe ülemalt palgalistele pealikutele. Pärnu
maleva pealikuks nimetati kapten Jaan Lugus (Luugus),
Pärnumaa maleva pealikuks senine Vändra malevkonna pealik, Gatšina
lipnikekooli kasvandik, Maailmasõja ja Vabadussõja rindekarastusega
reservkapten Tõnis-August Adamson (peale nime eestistamist
Avingo).
Kaitseliidu vajalikkus ei olnud Eesti Vabariigis enam vaidlusteema ja
taastatud organisatsioon kasvas ja arenes lausa plahvatuslikult. 23.
märtsist 1925 kehtima hakanud otsus lubas eraldada harjutusplatsideks
riigimaade tagavarast kuni 3 ha suuruseid maatükke. Seda õigust kasutasid
kõik malevkonnad, sest lasketiir ja harjutusplats pidi olema kõigile
malevlastele võimalikult lähedal.
Hoogustus spordi harrastamine. 1926.a. 9. mail valiti Pärnumaa maleva
malevkondade spodiklubide juhatus. Spordiklubi juhatuse esimeheks sai
maleva pealik kapten Adamson, esimehe abiks Hugo Siitan ja
varahoidjaks
A. Kullamaa. Esimene suurem üritus oli 13. juunil
tulemusega 1:1 lõppenud jalgpallivõistlus Mõisaküla ja Kilingi-Nõmme
spordiklubide vahel.
1926.a.
alguses algasid pealike kursused Tori malevkonnas ja jätkusid Audru,
Halliste-Saarde, Vändra, Häädemeeste, Karksi ja Jakobi malevkondades kuni
13. maini. Esimese suurema taktikalise õppuse korraldas Karksi malevkond
Nuia alevi ja Polli mõisa rajoonis. Osalejate sõnade kohaselt õnnestus
õppus vaatamata suurele vihmasajule igati.
Kaitseliit muutus meie riigi oluliseks osaks. Kaitseliitu kuulumine sai
auasjaks ja paljude ametite ning ühikondliku positsiooni tasandite jaoks
ainumõeldavaks.
Otsese
sõjalise väljaõppe ja sportimise kõrval hakati kaitseliidus ikka rohkem ja
rohkem seltskondliku eluga tegelema – korraldati pidusid ja rahvaüritusi,
millised lisaks meelelahutusele aitasid parandada ka malevkondade
majanduslikku seisu. Seltskondliku tegevuse korraldamisel selgus, et
Kaitseliit kui meesteorganisatsioon ei saanud kuidagi hakkama naisteta.
Esimesed Naiskodukaitse jaoskonnad tekkisid Kaitseliidu Pärnumaa Maleva
üksuste juurde juba 1925. aastal. Esimene ringkonnakogu kutsuti kokku 8.
detsembril 1927. Esimeseks Naiskodukaitse (NKK) Pärnumaa ringkonna
esinaiseks sai Helene Johani. Pärnu naiskodukaitsjad jõudsid
ülemalevalise organiseerumiseni 1930. aastal. Lisaks perenaiserollile
Kaitseliidu üritustel jäi naiskodukaitsjate õlule toitlustamine ja
sanitaarteenistus õppustel; võimaluste piirides tegeleti ka side ja
majandusega. Suurimaks probleemiks algusaastatel oli välikatelde
puudumine, samas suudeti õppustel ja ühisüritustel toita välitingimustes
mitutsadat meest. Olid vast naised!
1928.a.
kevadel loodi Pärnu malevas 45-liikmeline meeskoor, mida juhatas Eduard
Soodla. Samal aastal organiseeris Carl Schwartz ka 19-mehelise
puhkpilliorkestri. Orkestrid tekkisid ka Pärnumaa maleva mitme malevkonna
juurde.
1928.a.
16. - 17. juunil toimusid Pärnus linnamaleva organiseerimisel III
Kaitseliidupäevad. Üritus viidi läbi suure pidulikkusega. Aukülalistena
osalesid riigivanem Tõnisson, sõjaminister Reek, Kaitseliidu
ülem Roska, Soome, Läti ning Poola esindajad ja loomulikult kõik
linna ning maakonna tähtsamad isikud.
1933.a.
loodi Pärnu maleva juurde mereüksus, kuhu kuulusid Pärnu divisjon ja
üksikrühmad mitmel pool rannikul. Hiljem allutati maakonna mereüksed
Pärnumaa malevale.
Järelkasvu kaitseliitlastele andsid noorkotkad. Samal eesmärgil loodi
Naiskodukaitse juurde Kodutütarde organisatsioon. Pärnumaa naised jõudsid
selleni 1931.a., Pärnu naiskodukaitsjad 1932.a. lõpul, detsembris. Pärnu
kodutütarde ringkond oli Eesti väikseim ja 1936.a. 1. aprilli seisuga
kuulus sinna 213 tütarlast, kes jagunesid viide rühma. Pärnumaal oli samal
ajal 42 rühma 775 liikmega. 13. juulil 1936 annetas Pärnu Naiskodukaitse
oma kodutütarde ringkonnale lipu. Lipu õnnistamine ja üleandmine toimus
suure pidulikkusega Vabadusväljakul. Tseremoonial osalesid Pärnu
kodutütarde need ühingukaaslased, kes olid tulnud üle Eesti kokku Reius
toimuvale kodutütarde laagrisse, kodutütarde peavanem Salme Pruuden
ja muidugi ka Pärnu noorkotkad. Ametiisikuina viibisid lipu üleandmisel
haridusministri abi Voldemar Päts, linnapea Hendrik Soo,
maavalitsuse esimees Jüri Marksoo, garnisoni ülem
kolonelleitnant Ants Lõhmus ja mitmed muud ametimehed.
Tseremooniale Vabadusväljakul järgnes rongkäik Papli tänavale, kus villas
„Salme“ puhkas Vabariigi president Konstantin Päts. Villa ees
rivistuti. Järgnesid ettekanne presidendile, lillede andmine, kõned, hümni
laulmine.
1938.a.
müüs Luise-Auguste Hennin (sündinud Stael von Holstein)
Pärnus Vabadusväljaku ääres oleva kinnistu koos sellel asuva Itaalia
losside stiilis ehitatud majaga 32 500 krooni eest Pärnumaa Malevale. Maja
oli 19. saj. keskpaiku ehitanud endale suvemõisaks Uulu parun
Reinhold Stael von Holstein. Selles ühes Pärnu linna kaunimas ja
stiilsemas puithoones jätkus ruumi nii maleva staabile kui ka
malevapealiku korterile. Maja ees üle tänava oli plats, mida kasutasid
rivistusteks ja paraadideks nii Kaitseliit kui sõjavägi.
Uue
suure sõja eel kuulus Pärnus ja Pärnumaal Kaitseliitu kaugelt üle kolme
tuhande mehe. 1939.a. 1. detsembri seisuga oli Pärnumaa Malevas 2725
kaitseliitlast. Järelkasvuks olid 1310 noorkotkast. Lisaks veel
Naiskodukaitse kodutütardega. Maleva pealikuks oli 1925.a. märtsikuust
alates kolonelleitnant Tõnis-August Avingo (Kotkaristi V ja
III kl teenetemärgid, Valgeristi II kl). Noorte Kotkaste Pärnumaa Maleva
pealik oli Hendrik Ollino. Naiskodukaitse Pärnumaa Ringkonna
esinaine oli Veera Laurits (Valgerist) ja Kodutütarde
Pärnumaa Ringkonnavanemaks oli Mare Riismandel. Pärnumaa
Malev jagunes Audru, Halliste, Häädemeeste, Jakobi, Saarde, Soontaga(na),
Tori ja Keskmalevkonnaks. Veel kuulus malevasse Mereüksus, Mõisaküla
raudteekompanii ja Eriüksuste kompanii.
Pärnu
Malevas oli 1939.a lõpul 774 meest. Maleva pealik oli kolonelleitnant
Jaan Lugus (Luugus). Maleva staap kasutas ruume linnale
kuuluvas majas praeguste Rüütli ja Ringi tänavate nurgal (Nõukogude
okupatsiooniaegne Ohvitseride Maja).
Eesti
okupeerimisele Nõukogude Liidu poolt järgnes 28. juunil 1940 jõustunud
Kaitseliidu likvideerimise seadus. Algas Kaitseliidu varade, relvade ja
kaitseliitlaste isiklike relvade ülevõtmine uue võimu poolt. 1. juulil
sai Pärnus baseeruv 6. Üksik jalaväepataljon käsu võtta vastu Kaitseliidu
relvad. Ära anti kaks raskekuulipildujat, 5084 vintpüssi ja püstolit ning
üle 400 000 padruni. Äraandmisest suudeti päästa 11 vintpüssi, 4-5
püstolit, 1 spordipüss ja ca 9000 padrunit ning juba varem nimekirjadest
kustutatud Jakobi malevkonna 2 (mõningail andmeil 3) Maksim-tüüpi
kuulipidujat. Et Kaitseliidu varasid uute võimumeeste käest vähemalt
osaliseltki päästa ja et neist oma rahvale kasu oleks, püüti jagada
mööblit, lauanõusid, sanitaartarbeid ja puhkpilliorkestrite pille
koolidele, seltsidele ning haiglatele. Nii õnnestus naiskodukaitsjate
poolt pika aja jooksul korjanduste abil soetatud täiuslik abihaigla
varustus üle anda Pärnu haiglale. Kuna aga punavõimurid sisustasid samuti
oma kontoreid ja kodusid, korjati osa annetusi tagasi ja anti üle
nõukogulikele organisatsioonidele. Uute võimumeeste töö tegi lihtsaks
Kaitseliidus kehtinud ja tollele ajale iseloomulik ning enesestmõistetav
väga täpne arvepidamine relvade, laskemoona ja kõigi muude varade osas.
Kahjuks polnud ei aega ega võimalusi dokumentide ja relvaraamatute
muutmiseks. Pärnumaa maleva kaunis maja läks kommunistliku partei Pärnumaa
komitee käsutusse ja sinna kolis komsomolikomitee. Pärnu maleva staabi
ruumid võttis üle Tööliste Kodu.
Kaitseliit oli likvideeritud, järgnes juhtivate kaitseliitlaste
arreteerimine ja nende perekondade küüditamine. Pärnust ja Pärnumaalt
arreteeriti või küüditati üle poolesaja Kaitseliidu ja tema
allorganisatsioonide juhtiva tegelase. Pärnumaa Maleva malevkondade (m/k)
juhtidest arreteeriti või küüditati Mereüksuste pealik kaptenleitnant
Evstafi Miido (VR II/3), Audru m/k pealiku abi Jakob Tamm,
Tori m/k pealik Tõnis Virula, Soontaga m/k pealik nooremleitnant
Aleksander Koppel, Vändra m/k pealiku abi kapten Mart Unt,
Jaagupi m/k pealiku abi Jakob Naudi, Halliste m/k pealik
nooremleitnant Peeter Nõmm ja tema abi Hans Toompere ning
Saarde m/k pealik leitnant Juhan Mitt. Kinnivõtmisest õnnestus
pääseda mõlemal malevapealikul, kuid kolonelleitnant Avingo
abikaasa ja tütar küüditati.
Arreteerimisesest ja küüditamisest pääsenud alustasid põrandaalust
tegevust. Lootust andsid kuuldused peatselt algavast sõjast Venemaa ja
Saksamaa vahel. Põhiliselt varjati end kodukandi metsades, sest vaid kodu
lähedus võimaldas saada metsaeluks vajalikku riietust ja toitu. Samuti
vajasid mehekätt naiste ja laste õlgadele jäänud talutööd, sest enamus
kaitseliitlastest olid ju maamehed. Nii möödusid end koduläheduses
varjajate päevad metsapadrikusse peidetud onnides puhates ja hämar-valged
suveööd talutöid tehes.
Raskem
oli linnameeste olukord. Nii pole andmeid suuremate põrandaaluste
gruppide tekkest ja tegevusest Pärnu linnas. Vahetult enne sõja puhkemist
loodi KL Pärnu Maleva suuskratturite üksikrühma pealiku nooremleitnant
Elmar Orav`a ja sama rühma sekretär-pealiku Jaan Pukits´a
ettevõtmisel 20-30 liikmeline vastupanurühm. Kuna Pukits oli
Majandusühisuse ärijuht ja ühisuse töötajad endised kaitseliitlased või
muidu usaldusväärsed isikud, jäid rühma kogunemiskohaks Majandusühisuse
laoruumid Riia maanteel. Alati rahvarohked äriruumid võimaldasid käia ja
olla ilma nuhkide tähelepanu äratamata. Tõeliseks vastupanutegevuseks oli
vaja relvi. Kuna rühm oli vaid osaliselt relvastatud, üritati Edmund
Kuusik´u eestvedamisel relvi hankida sissemurdmise teel endise 9.
Üksiku jalaväepataljoni relvalattu, nn. Elevandi aita. Kahjuks relvi ei
õnnestunud saada, kuid üritajad pääsesid vahistamisest.
Sõja
puhkemine tõi kaasa mobilisatsiooni ja lisa metsavendadele end
mobilisatsiooni eest varjama asunute näol. Saksa vägede edukas ja kiire
edasiliikumine innustas metsavendi tegutsema, et kiirendada vihatud
punavõimu lõppu. Selleks oli aga vaja relvi. Relvade saamise eesmärgil
tehti rünnakuid kohalikele täitevkomiteedele, miilitsatele ning punaväe
õhuvaatluspostidele. Metsavennad rikkusid telefoniliine, lõhkusid sildu,
ehitasid metsateedele teetõkkeid, paigutasid ümber teeviitu, sundides nii
taanduvaid punaväe üksuseid metsateedel sihitult ekslema. Lõuna-Pärnumaalt
on kuuldud lugu, kus teetõketesse peideti mesilastarusid. Kas ja kuidas
„üllatusmiinid“ töötasid, pole kahjuks teada. Paremini relvastatud, astuti
lahingusse hävituspataljonide ja ka punaväe väiksemate üksustega.
Metsavendade tegevuses ja juhtimises andsid tooni Kaitseliidu eri taseme
pealikud. Kui juuli algul jõudsid Saksa väed Põhja-Lätimaale, leiti
paljudes kohtades olevat paraja aja kohapealse punavõimu kukutamiseks.
Algas hiljem Suvesõjaks nimetatud relvastatud vastupanu Nõukogude
võimule. Eriti kiirustati Lõuna-Pärnumaal, sest neile olid Saksa väed
kõige lähemal. 3. juulil ja ööl vastu 4. juulit koondusid Lõuna-Pärnumaa
valdade metsavennad, kokku 200 – 250 meest, keskse juhtimise alla.
Üldjuhiks sai endine Vändra malevkonna pealik ja Pärnumaa maleva
instruktor, peale Kõrgema Sõjakooli lõpetamist KL Peastaabi laskeosakonna
(õppeosakona) pealik major Paul-August Lilleleht (VR II/3;
1944. aastal
6. Piirikaitserügemendi ülem; vahistati 28.02.1950, suri 11.08.1955
Bratski laagris), kes nimetas valdadesse alljuhid. Vaatamata sellele, et
relvi jätkus vaid pooltele meestele, võeti 3. juulil võim üle Tali,
Saarde, Tihemetsa ja Laiksaare vallas, sama päeva õhtuks oli punavõimust
vaba ka Kilingi-Nõmme linn. 4. juulil võeti võim üle Abja, Orajõe ja
Häädemeeste vallas, 5. juulil Tõstamaa ja Seliste vallas, 6. juulil
Vändras ja Soontaga(na) vallas. 7. juulil sai punavõim otsa Mõisakülas ja
Rajangu vallas ning 8. juuli varahommikul Audru vallas. Enne Saksa vägede
saabumist oli Nõukogude võim kukutatud Pärnumaa kahes linnas
(Kilingi-Nõmme ja Mõisaküla) ja kolmeteistkümnes vallas maakonna neljast
linnast ja kahekümnest vallast. Metsavendade tegutsemisele vastas punavõim
hävituspataljonlaste karistusretkedega. Suuremad lahingud
hävitupataljonide ja neid toetavate Punaarmee üksuste ning metsavendade
vahel toimusid 4. juulil Kilingi-Nõmme lähistel (Liivamäe lahing) ja 5. –
7. juulil Rannametsa mägedes. Liivamäe lahingu üldjuht oli major
Lilleleht, kes sai lahingu käigus raskelt haavata. Rannamäe lahingu
üheks juhiks oli endine Kaitseliidu Häädemeeste malevkonna pealik
nooremleitnant Elmar Toomingas (langes metsavennana 14. detsembril
1949 lahingus NKVD üksusega Eidapere jaama lähedal). 3. juuli õhtul
Tihemetsa hõivanud 50-60-mehelist metsavendade rühma juhtis
endine Saarde malevkonna 1. kompanii pealik Juhan Maide. Vändra
ümbruse metsavendade üldjuhiks oli endine Pärnumaa maleva pealik
kolonelleitnant Avingo. Tihemetsa vallas varjas end endine KL
Peastaabi ülem kolonel (pärastine kindralmajor) Jaan Maide (VR
II/3).
8.
juuli keskpäeval jõudis Wehrmacht´i 26. armeekorpuse väeosadest
moodustatud motoriseeritud eelüksus Oberst Hullerspeier'i
juhtimisel Pärnusse. Linn võeti üle lahinguta. Olid vaid lühiajalised
tulevahetused Riia maanteel Raeküla männiku ja surnuaedade rajoonis.
Pärnu hõivamiseks kulus sakslastel umbes tund aega. Tulevahetustes
kaotasid elu kaks Saksa armee soomusgrenaderi.
Kohe
peale Saksa vägede linna jõudmist hakkasid mehed kogunema Kaitseliidu
Pärnu maleva staabi juurde ja algas Omakaitse organiseerimine. Kolonel
Viktor Koern (VR II/3; langes 19.07.1941 Audru lahingus) kui kõrgemas
auastmes olev ohvitser võttis loodava Omakaitse juhtimise enda peale.
Õhtuks oli Omakaitsega ühinenud üle kolmesaja mehe, kellest enamuse
moodustasid endised kaitseliitlased, Majandusühisuse grupp kaasa arvatud.
Kuna puudus politsei, võttis Omakaitse juba loomise käigus enda peale
korra tagamise linnas. Relvad saadi vahistatud punaväelastelt või leiti
punaväe kasutuses olnud hoonetest, kuhu need paanilisel põgenemisel maha
olid jäetud.
Millal
siis sai Kaitseliidust Omakaitse? Kuna enamik metsavendade ja linnade
vastupanurühmade juhte ning liikmeid olid kaitseliitlased, nimetati end
Kaitseliiduks. Omakaitse nimetust kasutas 1941.a suvesündmusi uurinud
õigusteadlase prof. Herbert Lindmäe väitel Pärnumaal esmakordselt
piirivalve Mõisaküla rajooni ülem kapten Villem Raid Talil 6. juuli
õhtupoolikul metsavendade Tali rühmituse formeerimisel Omakaitse
kahekompaniiliseks pataljoniks. Kuna major Lilleleht sai Liivamäe
lahingus raskelt haavata, läks metsavendade üldjuhtimine Lõuna-Pärnumaal
üle kapten Raid´ile. Omakaitse loomisel Pärnus 8. juulil kasutati
paralleelselt Omakaitsega ka Kaitseliidu nimetust. Omakaitse formeerimine
maakonna valdades ja linnades toimus eranditult endiste Kaitseliidu
pealikute juhtimisel ja kaastegevusel. Pärnus lisandusid neile vanemad,
võimuvahetusel juba reservis olnud või punavõimu algperioodil
tegevteenistusest lahkunud Eesti sõjaväe ohvitserid.
Kaitseliitu asendas Omakaitse. Suur osa vahistamised, küüditamise ja
suvesõja üle elanud endistest kaitseliitlastest jätkas kas Omakaitses,
Idapataljonides või Eesti Leegionis. Sõja üleelanuid ootas metsavennaelu
ja Venemaa vangilaagrid, mille lõpptulemuseks oli kõdunemine nimetutes
ristideta haudades. Kõik kunagised Pänumaa Maleva malevkondade pealikud
langesid Idarindel, 1944. aasta kaitselahinguis või surid vangidena ehk
küüditatuina Siberis. Erinõupidamise otsusega 10-aastase sunnitööga
karistatud Mereüksuste pealik kaptenleitnant Miido vabanes Sosva
laagrist 1956.a. ja suri kodumaal 1978. aastal. Maleva pealik
kolonelleitnant Avingo arreteeriti 03.10.1949 Vändra vallas ja
saadeti kümneks aastaks sunnitööle. Ka temal õnnestus vangistusaastad üle
elada ja tagasi kodumaale jõuda.
Tõnis-August Avingo suri 19. novembril 1965.a. Kehtnas ja on maetud
Pärnu Metsakalmistule. Pärnumaa Maleva kunagise pealiku hauda tähistab
Kaitseliidu embleemiga mälestuskivi. Pärnu Maleva pealik kolonelleitnant
Jaan Lugus varjas end 1940.a. suvel Viljandimaal. Tema
edasine saatus on teadmata. |
|
