| |
1917. aasta sügis kujunes Viljandimaale raskeks ajaks. Saabusid
sõjapõgenike hulgad, kellede kannul taganesid laguneva Vene sõjaväe
salgad, olles valmis riisumisele ja muule vägivallale. Samal ajal tekkisid
maal röövsalgad ja kujunesid igapäevasteks kuriteod.
Et leida nende vastu kaitset, tegi Viljandi Maakonna komissar G.Talts
septembri algul korralduse – asuda omakaitse loomisele. Asutatud
omakaitse kandis väga mitmesugust nime, nagu „vabatahtlikud“, „julgeoleku
salk“, „omakaitse“ ja rahvasuus ka „miilits“. Omakaitse tegutses üle 50%
makonna valdades. Tema tegevus olenes kohapäälsest vajadusest ja
juhtidest, kusjuures tegevusjuhiseid saadi Viljandi Maakonna nõukogult ja
ühendatud komitee esindajailt.
Omakaitse asutamise ajaks Viljandis ja Viljandi maakonnas loetakse 7.
septembrit. Sellel päeval oli raekojas julgeoleku küsimuse kaalumiseks
koosolek, millest osa võtsid Linnavalitsuse ja Maakonna nõukogu,
tuletõrje, kohalike rahvuste, Tööliste ja Soldatite saadikute nõukogu ning
miilitsa esindajad.
Sellel koosolekul otsustati asutada linnas Vabatahtlik Julgeoleku
kaitsesalk, kelle kujundajaks valiti 7-liikmeline komisjon: Sepp,
Raudsepp, Strekavin, Loorits, Kagan,
Verncke ja Leik. See komisjon suurendas oma koosseisu
18-liikmeliseks ja võttis 8. septembril nimeks: Linnavolikogu ja Maakonna
Maanõukogu ühendatud komitee. Komiteesse kuulusid kõikide suuremate ja
ülemaakondlike organisatsioonide ja omavalitsuste esindajad.
Linnsa kaitsesalga organiseerijaks ja ülemaks valiti seltskonnategelane ja
hea organisaator gümnaasiumi õpetaja A.Strekavin. Avaldati
üleskutseid ja asuti vabatahtlike vastuvõtmisele. Esimesed 25
vabatahtlikku võeti vastu 10. septembril, kokku võeti neid linnas vsatu
olevail andmeil 94 liiget. Tõenäoliselt oli neid aga enam, sest osa
protokolle on kadunud.
Relvad saadi omakaitsele sõjaväe ringkonna ülemalt ja miilitsalt, olid
Berdan ja Jaapani süsteemi vintpüssid, Mauser püstolid ja maal ka
isiklikud jahipüssid. Omakaitsega linnas peeti ka harjutusi relvade
käsitamises ja riviõppes ohvitseride ja allohvitseride juhatusel.
Omakaitse ülesandeks oli: korravalve tänavail, linna tähtsamate asutuste
valve, miilitsa abistamine läbiotsimisel ja vahistamisel. Jaamas peeti
alaline valvemeeskond, kelle ülesandeks oli rongidega läbisõitvaid
sõjavägesid ja sõjapõgenikke abistada ning kiirelt edasi saata, et ei
oleks neil võimalik valguda linna. Maal peeti valve all ristteed ja teed.
Mõnes kohas hoiti ka häirevalmis salku võimalike röövsalkade vastu
tegutsemiseks.
Enamlaste võimule astumisega jätkus esialgu Viljandis omakaitse töö, sest
vene sõjaväge oli siin vähe ja enamlaste juhid kartsid detsembris
formeeritud 2. Eesti polku ja 1. Eesti ratsapolku. Detsembris tegi ka
J.Pitka katseid Viljandis luua Üleriiklik Keskvalitsus, kes oleks
välja kuulutanud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja asunud Eesti riigi
juhtimisele siinse omakaitse ja eesti väeosade kaitse all.
J.Pitka kavatsuse lõpetas 6. jaanuaril 300 vene sõduri saabumine kohalike
enamlaste kutsel. Algas enamlaste võimutsemine, mis aga ei ulatunud
terrorini. Kuid omakaitsel tuli laskuda põranda alla, kaasa viies relvad.
Üldse omakaitse tekkimine mitmel pool Viljandi maakonnas, kannab
spontaanset laadi – tekib sisemisest usust kaitsta oma vara ja elu ise.
Aga ta suutis paljugi taltsutada enamlaste kirgi ning liita ja julgustada
kodanlist kihti, millega ära hoiti anarhia tekkimine.
Enne okupatsiooni aega astus omakaitse linnas tegevusse 23. veebruari
varahommikul, kuna enamlased olid lahkunud 22./23. veebruari öösel.
Koheselt võeti oma valve alla kõik ametiasutused, jaam ja tänavad ning
asuti mahajäänud enamlaste juhtide arreteerimisele.
Ühtlasi astus ka tegevusse 2. Eesti polk, kes kuulutas enda linna ja
maakonna rahvakaitse miilitsaks, et ära hoida arusaamatusi sakslaste
tulekul. Polgust sõitsid oma kodukohta, kus enamlased eriti võimutsesid,
nagu Pilistveres, Suure-Jaanis, Kolga-Jaanis, Tarvastus jne. kohale
ohvitserid ja sõdurid ning võtsid võimu üle.
Valdades, kus see oli, astus tegevusse omakaitse ja andis vallavalitsuse
kerenskiaegsete ametnike kätesse. Päästeti paljudes valdades ka
vallakassad enamlaste käest.
Rahvakaitse miilitsa ja omakaitse (juhid alam-polkovnik Unt ja
A.Strekavin) valve all kuulutati ka Viljandis välja 24. veebruari
õhtupoolikul Eesti Vabariigi iseseisvus. 25. veebruaril tulid okupatsiooni
väed.
Sellega osutus 3-päevasel vaheajal omakaitse reaalseks jõuks, kes lõi
korra, võimaldas omavalitsusil ja asutusil asuda tööle ja välja kuulutada
Eesti Vabariigi iseseisvus.
Okupatsiooni ajal tegutses veel omakaitse paar nädalat, siis lõpetati.
Relvi paljud liikmed aga ära ei andnud. Omakaitse liikmed ja koju
siirdunud endise 2. polgu ohvitserid pidasid omavahel sidet ja ootasid
aega okupatsiooni lõppemiseks. Ohvitserid käisid salaja koos Viljandis
Grandhotellis ja organiseerisid 10-mehelisi löögirühmi.
11.
novembril 1918 loodi Eesti Kaitse Liit. Viljandi Maakonna KL ülemaks
nimetati alam-polkovnik Kubu, kes aga peagi lahkus sõjaväkke ja
asemele tuli lipnik O.Varres, kelle energiliseks abiks määrati
alates 16. jaanuarist 1919 lipnik J.Põdra.
Maal asusid Kaitse Liitu valdades organiseerima ohvitserid, kes juhised
osalt olid saanud juba varem. Kuid ohvitserid siirdusid sõjaväkke, mis
ajutiseks takistas KL tööd, kuna järele jäid vähesed
kooliõpetajad-ohvitserid, kes ei kuulunud mobilisatsiooni alla. Siiski
saadi maal asuda tööle juba novembris. Linnas aga alles detsembri algul,
sest okupatsiooni võimud tegid takistusi.
Eesti KL omab Viljandi maakonnas Vabadussõja algul suure tähtsuse. Tema
liikmeist, kelle hulgas oli palju kooliõpilasi, loodi partisanide salgad,
nagu Viljandis, Põltsamaal, Tarvastus, Suislepas, Helmes ja Holstres, kes
asusid rindele sõjategevusse ja maakuulamisele. Võeti osa ka Aidu ja
Kärstna lahinguist. Seejuures sai surma kaitseliitlaste ridadest 33 meest.
Suure-Jaani saatis igal kuul 100 meest Tallinna vahiteenistusse.
Samal ajal olid kaitseliitlased, kes astusid Viljandis formeeritavaisse
või siinviibivaisse väeosadesse. Nii said siit mehi: Viljandi Vabatahtlik
pataljon, Scouts pataljon, 6. polk, 3. polk, 2. polk, Ratsapolk ja
Tallinna Vabatahtlik pataljon.
Eesti Kaitse Liidu organiseerimine maakonnas toimus kihelkondade viisi,
mis omakorda jaotati valdadeks ja need rühmadeks. Alles aprillis jagati
veel maakond ka 6 jaoskonda. Organiseerimist ja tööd takistasid vahepeal
mitmeti komandandid, kes nimetati kihelkondadesse jaanuaris. Siiski oli KL
ridades novembri lõpul juba 525 meest, 15. detsembril 1929 meest,
jaanuaris 2400 ja aprilli algul 13 748 meest. Viidi läbi ka jagamine
kategooriatesse: I kat. 16-45 ja II kat. 45-60 aastased. Veebruaris tehti
KL teenistus ka sunduslikuks.
Asuti eriti I kategooria kaitseliitlaste sõjalisele väljaõppele, mida
teostasid kaitseliidu oma ohvitserid, endised allohvitserid ja sõdurid.
Väljaõppe soodustamiseks andis Viljandi Maakonna KL välja lipnik
J.Põdra poolt koostatud „Kaitseliitlase Käsiraamatu“, kus käsitati
rivilist väljaõpet, anti eestikeelseid käsklusi jne. Raamat oli esimene
sellesarnane, väga ajakohane ja võeti tarvitusele isegi sõjaväes.
Aprillis allutati Viljandi Maakonna KL operatiivselt 3. diviisi ülemale ja
siit peale sai ta õieti diviisi reservväeks, kes täitis ka kõiki
sisekaitse ülesandeid. Nii oli kaitseliidu õlgadel asutuste, teede,
sildade ja üldine korravalve nii linnas kui maal. Ta abistas politseid,
võitles salaviinapõletajatega, püüdis väejooksikuid, valvas põllutööl
viibivaid sõjavange, aitas läbi viia rekvisitsioone jne.
Rindel tekkivate hädaohtde puhul formeeriti aga kaitseliitlastest
reservväeosad, keda hakati välja õpetama ja oleks vajaduse korral saadetud
rindele.
Esimene oht tekkis Ruhja langemisel enamlaste kätte. Kohe formeeriti
Viljandi Kooliõpilaste 1. rood, kes saadeti 148-mehelises koosseisus
rindele ja viibis seal kuni 21. juulini, kaotades 5 meest surnutena ja 22
haavatutena.
Landeswehr’i vastu rindel käis mais kujundatud Viljandi
Kooliõpilaste 2. rood, kes aga lahingusse ei saanud. Landeswehr’i
sõja tekkimisel kutsuti püssi alla 1901. ja 1902. aasta sündinud
koolipoisid. Neist loodi veel 3. ja 4. rood 1919. aasta suvel. Kõik roodud
liideti lõpuks ühte Viljandi Kooliõpilaste Pataljoni ja arvati novembris
tegevasse väkke. Samuti mobiliseeriti 1901. ja 1902. aasta mehed ja
formeeriti neist Viljandi 2. Kaitsepataljon 4-roodulises koosseisus.
Pataljoni ülemaks määrati alam-kapten Vervolt. Viljandi Maakonna KL
ülem sai aga pataljoni üle polguülema õigused. Pataljonis oli üle 750
mehe. Õppused kestsid umbes kuu, mille järel mehed koju lasti.
Novembris värvati 1901. mehed-kaitseliitlased, formeeriti neist 3.
Piirikütipataljoni 3. ja 4. rood ja läkitati piirivalve teenistusse, kus
nad viibisid umbes 4 kuud. Kokku oli piirivalves sel ajal 430
kaitseliitlast.
Detsembris 1919 määrati Viljandi Maakonna KL ülemaks kapten A.Schvarz,
kuna alam-leitnant Varres jäi abiks. Esirinda tõsteti nüüd rahvaväe
asutuse töö.
Detsembris põhjustas veel viimase reservväe loomise venelaste pealetung
Narva rindel. Kutsuti järgukaupa 2-nädalasele õppusele üle 1000
kaitseliitlase. Siis algas vägede demobilisatsioon, kaitseliidu ülesanded
osalt lõppesid ja osalt läksid sõjaväele üle ja Eesti Kaitse Liidu tegevus
ise vaibus.
Juba sügisel 1919 oli asutatud Viljandi Maakonna KL Kütisalk, kelle
ülesandeks võeti jahiloomade kaitse, jahipidamiste korraldamine, ka
sportimine ja laskeasjanduse arendamine. Sellega taheti KL tegevust
elustada.
Nüüd 1920. aasta kevadest peale jääbki KL tegevuse arendajaks Kütisalk,
kelle alaosakondadena tegutsesid valla piires kütirühmad, millised
töötasid pea kõigis valdades.
Kütisalga tegevus oli õige intensiivne: renditi jahimaid, peeti jahte ja
valvati jahiloomade kaitse üle. Mis aga peaasi – peeti järjekindlalt
laskeharjutusi, ka vintpüssidest, milliseid küll leidus kogu jahisalga
kohta ainult mõnisada. Igal aastal peeti ka üks laskevõistlus Viljandis,
kaks korda isegi üleriiklikus ulatuses. Jagati võitjaile ka laskemärke
kolmes järgus. Kütisalk andis Viljandis välja isegi III aastakäiku (1921 –
1923) jahiajakirja „Eesti Kütt“, kokku 19 numbrit. Igal aastal peeti kaks
Kütisalga kütirühmade esindajate koosolekut maakondlikuks ulatuses.
Kütisalga esimeesteks olid J.Põdra ja 1922. aastast alates
O.Varres. 1924. aastal vaibus Kütisalga tegevus.
1924. aasta 1. detsembri sündmused põhjustasid Kaitseliidu loomise, kuid
sedakorda uutel alustel. Ajutiseks ülemaks Viljandis määrati rahvaväe ülem
major a.Schvarz. Kaitseliidu kütirühmad Viljandis ja Põltsamaal asusid
kohe 1. detsembri õhtul linna valvele. Organiseerimine viidi kiiresti
läbi. Algul moodustas maakond KL Viljandi ringkonna, aga maikuust alates
sai nimeks Sakalamaa Malev.
Maleva pealikuks on olnud major o.Oidermann, kapten R.Pek,
major J.Eisenberg – Raudmäe ja 1936. aastast peale maleva
pealiku kohusetäitja major R.Tarmak. Maleva pealiku abiks on olnud
kogu aeg H.Lauri ja seda õige teeneterikkalt.
Maleva juhatusse kuuluvad peale major Tarmaku ja H.Lauri
veel ringkonna kohtunik J.Jaakson, majandusteadlane M.Truusööt
ja kindral-major J.Soots. Maleva häälekandjaks on „Sakalamaa Maleva
Teataja“.
maleva tegevus on olnud ja arenenud kogu aeg jõuliselt tõusu suunas.
Väljaõppest on kõigil aladel osa võetud suure protsendiliselt. Viimase
kümne aasta jooksul on korraldatud pealikute kursusi 108, osavõtjaid 3024,
taktikalisi õppusi 82, osavõtjaid 8734, järjekordseid õppusid 3022,
osavõtjaid 74 126, algajate õppusi 1199, osavõtjaid 20 169, laagreid 25,
osavõtjaid 7867 meest ja 737 naist. Laagreist osavõtjate protsent oli
isegi 1933. – 1934. aastatel üle 100% teistest malevatest. Kaaluka
ülesande täitis Sakala malev manöövreil.
Laskealal on maöev parimate laskur-malevate hulgas. Laskeharjutusi viimase
8 aasta jooksul on peetud 4535, osavõtjaid 66 367 ja laskevõistlusi
viimase 10 aasta jooksul 953, osavõtjaid 26 431. Võõrüksustega peab malev
võistlusi Tallinna, Järva, Pärnu, Pärnumaa malevatega, Viljandi
garnisoniga ja Võnnu 10 aiszargide polguga. Nendega võistlusi on
olnud 8 aasta jooksul 29, milledest malev on võitnud 19, auhindu on
maleval võitudekapis üle 30. Maleva parimaks laskuriks oli äsja surnud
laskur-maailmameister J.Kärner.
Kuigi maleval ei ole palju tipplaskureid, siiski maleva üldine lasketase
on kõrgeim kui ühelgi teisel maleval. Seda näitavad kaitseliidu
karikavõistlused, kus malev tuli esimesele kohale 1934. aastal, lastes
keskmiseks silmade arvuks 45 849 ja 1935. aastal samuti esikohale 50 512
keskmise silmade arvuga, väljatuues 100% koosseisust. Laskeradu on igal
üksusel. Modernsem ja täiuslikum on maleva vastavad „Võhma
Eksporttapamaja“ nimeline laskerada Viljandis.
Ka muudel tegevusaladel on malev edukas. Nii on spordialal korduvalt
tuldud esikohtadele ja oldud silmapaistev suusatamises. Gaasikaitse ja
sanitaaraladel on loodud korralik võrk õpetatud koosseisudega, samuti
propaganda, majandus jne. aladel.
Maleva väljaõpet teostavad koos teiste pealikutega maleva instruktorid,
kelledeks on praegu kapten Mõttus, leitnant Mandri, leitnant
Evert ja leitnant Rebane.
Maleva erialasid juhivad praegu: majandust V.Kullamaa, sanitaarala
dr. Randmäe, gaasikaitset H.Jürgens, propagandat
A.Kivirähk ja N.Vatter (viimase eriülesandeks on autokolonni
juht), spordiala K.Reimo, sanitaar-veterinaar ala dr. V.Saar,
sideala V.Toompark, maleva insener P.Lõhmus jne.
Maleva koosseisus on praegu 8 malevkonda, keda juhivad järgmised pealikud:
Viljandi linna – kolonel-leitnant Schmidt, Kesk – major Varres,
Suure-Jaani – K.Polman, Pilistvere – J.Scheller, Põltsamaa –
kapten Reinvalla, Kolga-Jaani – lipnik Vaher, Tarvastu –
lipnik Antsmaa ja Paistu – lipnik Melts. Peale selle veel
teised iseseisvad üksused: Suure-Kõpu üksik kompanii – pealik Sõlg,
suurtükiväe divisjon – major Tarem, üksik purilennu rühm – leitnant
Juhkam, üksik autokolonn – pealik Vatter, üksik raske
kuulpildujate kompanii – pealik Truusööt jne.
Kaugelt üle 3000 liikme on maleva haruorganisatsioonides. Naiskodukaitse
ringkonda juhib pr. A.Tassa, ringkonnas on 38 jaoskonda.
Kodutütarde vanemaks on pr. M.Koik. Noorkotkaste maleva vanemaks on
M.Varrik, pealikuks aga A.Vilms.
need on lühiksed märkmed Sakalamaa maleva tööst ja elupäevadest. Pikemalt
leiavad nad käsitlemist maleva ajaloos, mis ilmub veel sel aastal. Malev
on omanud asendamatu seisukoha Sakalamaal. Täites sõjalise ja
seltskondliku organisatsiooni ülesandeid, kasvatab malev noori tüdrukuid
ja poisse isamaalises vaimus ning arendab mehi ja naisi paljudel aladel
isamaa heaolu kindlustamiseks. Seda tööd on kõigekülgselt ja innuga
abistanud kogu Sakala rahvas. 20. aasta töötähisel Sakalamaa malev tõotab,
et ta ka edaspidi oma töös on Lembitu visaduse, töökuse, vahvuse ja vaimu
edasikandjaks Lembitu ja Sakala riigis. |
|
