Esileht

Wabariik

     Sõjavägi & Kaitseliit 1918-1940

 


 

Kaitseliidu Lääne malev

 
     
 

Käis I Maailmasõda (1914-1918). Sõjast oli haaratud 38 riiki. Sõjaolukorras oli 75% maailma elanikest, enam kui 1,5 miljardit inimest. Sõjatandri pind oli üle 4 miljoni ruutkilomeetri. Rindejoone pikkus 3000 km.

Eesti kuulus Vene tsaaririigi koosseisu. Sõtta oli võetud Eestist ca 100 000 meest, kes olid sunnitud sõdima tsaaririigi huvide eest. Pikk ja kurnav sõda tõi kaost ja rahulolematust kõigile. Rahvale arusaamatud tapatalgud, nälg ja kannatused tõid kaasa rahva rahutusi. Kodanlik-demokraatlik Veebruarirevolutsioon Venemaal 1917 tõi võimule Ajutise Valitsuse. Tsaar loobus võimust. Venemaal valitses segadus. Seda segadust süvendasid Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogud, kes samuti taotlesid võimu ja olid avalikult sõja vastu. Ajutine Valitsus seevastu soovis viia sõda võiduka lõpuni. Vene rinne lagunes. Kui sakslased vallutasid Riia, tõi see venelastes kaasa paanilise põgenemismeeleolu. Vene väeosades halvenes nii kord kui moraal. Sagenesid röövimised ja rüüstamised nii linnades kui külades.

Eestlased olid sunnitud mõtlema oma elu ja vara kaitsele. Veebruarirevolutsiooni segaduste käigus saadeti laiali nii väli-, kriminaal-, kui ka poliitiline politsei. Kõik vangid lasti vabaks. Oli siis tegu poliitiliste vangide või lihtsalt kriminaalkurjategijatega. Rahval puudus igasugune kaitse. 1917.a. märtsi esimestel päevadel moodustas Sõjatööstuse Komitee Tallinnas rahvamiilitsa, kelle etteotsa sai Konstantin Päts. Tallinna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu pani ametisse oma mehe Aleksander Hellati. Päts jäeti kõrvale. Rahvamiilitsasse võeti kõiki, kes selleks soovi avaldasid. Nii oli seal igasuguseid kurikaelu. Koguarv ületas algul 2 000 piiri. Miilitsas oldi sunnitud läbi viima suurpuhastus. Alles jäi kõigest 200 meest. Neist oli vähe abi rahva julgeoleku tagamisel.

18.septembril 1917 moodustasid ühiskondlikud organisatsioonid Tallinnas Omakaitse Nõukogu. Sellesse kuulusid kõigi Tallinnas elavate rahvaste esindajad. Täidesaatvasse Komiteesse valiti linna rahvastiku koosseisule vastavalt 4 eestlast, 2 sakslast, 2 venelast ja 1 juut. Organisatsiooni nimeks sai „Omakaitse”, mis tegutses kindla põhikirja alusel. Omakaitses liikmemaks oli 1 rubla. Liikmeskond kasvas kiiresti üle 3 000.  Miilitsa kõrval oli Omakaitse kaalukaks jõuks korra tagamisel linnas.

Samas oli ka Tallinnas moodustatud Omakaitse eeskujuks kogu Eestile. Rüüstajad olid veel suuremaks ohuks maal, kui linnas. Maakondades organiseeriti Omakaitse salku erksamate ja julgemate meeste poolt omaalgatuslikus korras. Üsna mitmetel meestel oli kodus peidetud relv. Kel veel relva ei olnud, võis selle mõnelt vene soldati käest üsna odava hinnaga muretseda. Nii moodustusid Omakaitse salgad, mis astusid organiseeritult marodööridele vastu. Neilt võeti relvad ja sunniti põgenema. Ikka sinna, suure kodumaa avaruste poole.

Ametlikuks Omakaitse asutamise alguseks tuleb pidada Lääne maakonna valitsuse vastavasisulist ringkirja 27. septembrist 1917. Seda kuupäeva peab Kaitseliidu Lääne Malev oma sünnipäevaks. Nüüdsest oli Omakaitse üksused arvel ka maakonna valitsuses. Omakaitse pidas oma piirkonnas patrull- ja valveteenistust. Eraldusmärgiks oli neil vastav käeside. Arvestatakse, et Eestis kuulus omakaitsesse ca 10 000 meest.

Oktoobrirevolutsiooni tulemusena tulid võimule enamlased. Kodanliku korra kaitse organina sattus Omakaitse nende põlu alla. Omakaitse tembeldati kontrrevolutsiooniliseks ja saadeti Tallinna Sõjarevolutsioonilise Komitee otsusega 11.novembril 1917 laiali. Põranda alla pidid minema ka omakaitse üksused maakondades. Avalikult käesidemega enam ringi ei käidud. Kuid kui oli vaja kaitset, siis võeti püss kätte. Maal olid seega relvastatud ja organiseerunud löögirühmad olemas.  

Kui sakslased okupeerisid Eesti, oli nende suhtumine Omakaitse struktuuridesse samuti eitav. Eesti rahvuslikud väeosad, mis kunagi tsaariarmee koosseisus võidelnud, saadeti laiali. Omakaitse tegevus maakondades keelustati.  Tallinna Omakaitse korraldati ümber uue põhikirja järgi ja nimetati Bürgerwehr'iks. Bürgerwehr allutati linnapealikule. Nii oli juhatuse esimeheks sakslane, abiesimeheks Johan Pitka. Mõne aja pärast määrati Bürgerwehr'i „tehniliseks juhiks” kindral Ernst Põdder. Bürgerwehr'i sildi all said eesti rahvuslikud jõud Tallinnas soetada ja säilitada relvi, ning püsida koos organiseeritud relvaüksusena.

Mujal Eestis tuli Omakaitsel tegutseda varjatult. Kuid omavahel peeti sidet, ning oodati oma aega. Illegaalset maakaitse tööd koordineeris kindral Ernst Põdder.

Mida selgemaks sai 1918. aasta teisel poolel sakslaste lüüasaamine, seda elavamaks sai omakaitseüksuste organiseerimine. Sakslased tegid Eestile ettepaneku ühise maakaitseväe, Landeswehr'i, moodustamiseks. See ei olnud Eesti rahvuslikele jõududele enam vastuvõetav. Keelduti otsustavalt.

Kurnav sõda oli muutnud Euroopa poliitilist olukorda. Rahutu oli ka Saksamaa. Need rahutused viisid keisrivõimu langemiseni. 9. novembril 1918 loobus keiser Wilhelm II troonist.  11. novembril kirjutasid Antandi ja Saksamaa esindajad alla Compiégne´i vaherahule. Lõppes 1. Maailmasõda, mis oli kestnud 4 aastat 3 kuud ja 13 päeva. Saksa väeosad lahkusid Eestist. 

Oli saabunud Omakaitse üksuste esileastumise aeg. Need olid esimeseks reaalseks relvajõuks Eestile.

Omakaitsest sai Kaitseliit Tallinnas 11. novembril 1918 . Koos olid nii Eesti põrandaaluste Omakaitseüksuste esindajad kui ka Saksa legaalse omakaitse juhid. Koosolekut juhatas Johan Pitka. Koosolek tunnistas Saksa omakaitse lõpetatuks. Pitka tänas sakslasi koostöö eest ja palus samas sakslastel isiklikud relvad ära anda ja ruumist lahkuda. Samal koosolekul teatas Johan Pitka Eesti Kaitse Liidu asutamisest. Omakaitseüksustest sai Kaitseliidu tuumik.

Kaitseliidu juhatuse esimeheks valiti Johan Pitka ja ülemaks kindral Ernst Põdder. Liikmeteks võisid astuda „iga aus eestlane”. Kusjuures nõuti usaldusväärseid soovitusi. See soovituste kord kehtib Kaitseliidus tänaseni. Kaitseliit muutus üsna tõsiseks sõjaliseks jõuks, mis pakkus neil segastel aegadel turvatunnet Eesti elanikele ja hirmutas marodöörid eemale.

Nii oli Eesti Vabadussõja alguseks püssi all 11 000 kaitseliitlast 240 ohvitseriga.

Läänemaal esindas Eesti ajutist valitsust advokaat Eduard Alver. 14. novembril läks ta sakslaste Kreisverwaltung'i (maakonnavalitsus s.k.) juhi Kreishauptmann'i jutule. Vanahärra oli parajasti kodus haige. Alver palus luba talle ette lugeda uudiseid „Tallinna Teatajast”. Seal oli juttu sakslastelt nõutavatest kontributsiooni määradest. Ta luges rõhutatult aeglaselt tuhandeid, sadu tuhandeid ja miljoneid arve. Vanahärra hall pea vajus üsna madalale ja pisarad voolasid üle palge. Alver tundis oma tundi. Alver tagus rauda, kuni see oli kuum ja nõudis välja vanahärralt vastava-sisulise korralduse, mille tõlge on:

„Haapsalus, 14.nov. 1918

Kindralkomando 68 ja Eestimaa Provintsivalitsuse seletuse alusel 13. skp. andsin ma täna Lääne Maakonnavalitsuse üle Eesti Ajutise Valitsuse Läänemaa volinikule härra advokaat Alver'ile Haapsalus.

Eschment, Hauptmann, komandeeritud maakonnaülemana.”

Samuti nõudis Alver, et tema käsutusse antaks üle ka maakonna toitlusvalitsus koos kassaga. Toidu väljavedu Eesti pinnalt keelati. Toiduvaru ja sularaha oli aukartustäratav summa – 400 000 marka. Sularaha eraldati Alver'i käsul osaliselt kaitseliitlaste toitlustamiseks.

Ajutine Valitsus eesotsas Konstantin Päts'uga siples rahahädas. Suure tegemisega saadi kaupmeestelt 50 000 marka.  Alver kuuldes sellest, andis kohe Päts'u käsutusse 100 000 riigimarka, mis sakslaste käest saadi.

Alver kindlustas vallad telefonisidega ja organiseeris telefoniaparaadid saksa sideohvitseri kaudu. Side toimis. Telefonijaamad olid tervelt Läänemaal sakslaste poolt üle antud. Kõik keskvalitsuse korraldused jõudsid nii igasse valda poole tunni jooksul.

Kui Omakaitse sõdis vene marodööridega, siis Kaitseliit takistas tõhusalt sakslasi maalt väärtusi välja viimast. On teada, kuidas Haapsalu sadamasse tuli saksa tanker petrooliumiga. Põlev, mis tol ajal oli suure väärtusega. Alver nimetas kiiresti sadama komandandiks hr. Reinvaldi, kes kaitseliitlaste abiga takistas laeval lahkumast. Petrooleum võeti maavalitsuse käsutusse.

Kui Ajutise Valitsuse sõjaminister kindral Larka nõudis Läänemaalt 600 meest, siis Alver'i käsuga ta nad kohe ka sai. Need Läänemaa mehed panidki aluse Tallinna Vahipataljonile, kus hiljem oli pidevas teenistuses 800 läänemaa meest. 

Kui eelpool on juba vihjeid Lääne Maleva tegemistest, siis ametlik alus pandi 11. novembril 1918 ,kui ilmus Eesti Kaitseliidu teadaanne ja päevakäsk nr. 1. kindral Põdder'i allkirjaga, kus määratakse maakondade malevate ülemad. Kaitseliitu juhtima määratakse Läänemaal kunagise 1. Eesti polgu ohvitser leitnant Th.Rõuk. Maleva esimeseks nimetuseks oli „Läänemaa Eesti Kaitse-Liidu ülema asutus”. 

Vabadussõja alguses värvati nooremad mehed tegevarmeesse. Kaitseliitu jäid enamikus rivikõlbmatud ja ka vanemad mehed, kes pidasid valveteenistust ja korda. Nemad kindlustasid tagalat. Vabadussõja lõpul kuulus Kaitseliitu ikkagi ca 100 000 meest.

Võiks tuua sadu näiteid Lääne Maleva tublidest ettevõtmistest ja vaprusest noil keerulistel aegadel, kuid valusad katsumused olid alles ees.

Peale võitu Vabadussõjas demobiliseeriti suur osa armeest. Ka Kaitseliitu peeti ülearuseks rahu tingimustes ja kaitseliit saadeti laiali.

1. detsembri 1924. aasta kommunistide mäss tuletas meelde, et vara oli Kaitseliit laiali saata. Algas uus Kaitseliidu reorganiseerimise aeg ajutise põhikirja alusel, mille kinnitas kaitseväe ülemjuhataja J.Laidoner 17. detsembril 1924. Juba nelja päeva pärast, 21. detsembril 1924. aastal peeti Haapsalus Läänemaa kaitseliidu ringkonna asutamiskoosolek. Kokkukutsujaks oli maakonna rahvaväe ülema aj. kt. R.Silts. Koosolekust võttis osa rida seltskonnategelasi, riigiametnikke, omavalitsus- ja haridustegelasi, kes enamus avaldasid kohe soovi kaitseliitu astumiseks. Samal koosolekul valiti ka ajutine viieliikmeline Läänemaa kaitseliidu juhatus. Juhatuse esimeheks sai rahvaväe ülem n-ltn. O.Pakas, kassahoidjaks Läänemaa politseiülem J.Kokla, informatsiooni ja reklaami korraldajaks A.Liit, sekretäriks G.Reinans ja ametita liikmeteks A.Arak ja K.Raudsepp.  2. veebruaril 1925 kinnitatakse Vabariigi Valitsuse poolt uus Kaitseliidu põhikiri, mille järgi ringkonnad nimetatakse ümber malevateks ja jaoskonnad malevkondadeks. Sellest ajast kannabki Läänemaa kaitseliit Kaitseliidu Lääne Maleva nime.

Oma taasasutamise ajaks peab Kaitseliidu Lääne Malev 7. juulit 1925. Malevapealiku kt. oli algusest O.Pakas. Malev jaotus algselt viieks malevkonnaks. I malevkond: Haapsalu linn, Vormsi, Passlepa, Sutlepa ja Oru vald. II malevkond: Võnnu, Taebla, Piirsalu, Jõgisoo, Lähtru, Martna, Asuküla, Sooniste, Sipa, Palivere, Sinalepa, Vaikna, Vidruka ja Kalju vallad. III malevkond: Lihula, Veltsa, Massu, Paatsalu, Saulepi, Kirbla ja  Paadermaa vallad. IV malevkond: Kolovere, Luiste, Märjamaa, Haimre, Velise ja Vigala vallad. V malevkond: Hiiumaa.

Hiljem, 18. aprillil 1925 nimetatakse malevkonnad ümber: I malevkond – I Haapsalu malevkonnaks, II malevkond – II Haapsalu malevkonnaks, (mis 7. septembrist 1928 nimetati ümber Risti malevkonnaks.) III malevkond – Lihula malevkonnaks. IV malevkond – Märjamaa malevkonnaks ja V malevkond -  Hiiumaa malevkonnaks.

Lääne Maleva pealikuks saab 25. märtsist 1925 kapten V.Väenden. Esimesed Naiskodukaitse osakonnad tekkivad 1925.a. Haapsalus, Emmastel ja Ristil. Hiljem ka teistes malevkondades.

Aktiivseteks osanikeks Lääne Malevas said Naiskodukaitse kõrval Kodutütred ja Noorkotkad.

Organisatsioon arenes ja kasvas. Kaitseliidu Lääne Malev sai sõjalise väljaõppe ja isamaalisuse kasvatuse kasvulavaks Läänemaal.

Eesti kaitsetahe oli suur. Kuid jõudu jäi väheks. Molotov-Ribbentrop pakti salaprotokolliga anti Eesti Vene mõjusfääri. 1939. aastal sunniti Eestile peale leping, mis lubas meie territooriumile rajada Vene sõjaväebaase. Üks Vene nõudmine järgnes teisele. 1940. aastal nõudsid kommunistliku Vene võimud, et Kaitseliit annaks oma  relvad ära Eesti sõjaväe ladudesse. Kaitseliitu kardeti enam kui regulaarväge. Kuna riigil ei olnud jõudu vastuhakkamiseks, siis see nõudmine täideti. 17. juunil 1940 saadeti malevatesse Kaitseliidu ülema raadiogramm, milles kästi kõik kaitseliitlaste käes olevad relvad kokku korjata ja koos malevate ladudes seisvate relvadega sõjaväe ladudesse ära anda. Kaitseliidu likvideerimine oli alanud. 27. juunil s.a. andis Vabariigi president välja Kaitseliidu likvideerimise seaduse. Kaitseliit likvideeriti Vene nõudmisel, kuid sedakorda oma Eesti valitsuse käsul.

Vene sõjaväe ja tsiviilisikute ning kommunistliku „õnneriigi” ideedega eksitatud Eesti tööliste ja maata talupoegade abiga mängiti 21. juunil 1940 maha riigipööre, mille tulemusel hakkasid uued võimud J.Varese juhtimisel riigis kommunistlikke ümberkorraldusi tegema. 14.-15. juulil korraldatud valimised viis enamlased Riigivolikokku ja 21. juulil 1940 võttiski Riigivolikogu vastu deklaratsiooni Eesti kuulutamisest nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks ja 6.augustil 1940 liideti Eesti NSV Liidu liikmeks,  mille tagajärjel jäi Eesti pooleks sajandiks Vene okupatsiooni alla.

II Maailmasõja ajal püüdsid eestlased küll ühe, küll teise lipu all sõdides Eestit vabaks saada, kuid peale jäi sedakorda kommunistide võim ja vägi. Paljud kaitseliitlased võitlesid edasi metsavendadena ka peale II Maailmasõja lõppu. Nendest on jäänud maha palju legendaarseid mälestusi nende kangelaslikkusest ja isamaaarmastusest. Nende võitlus ei olnud mitte asjata. Nad jäid heaks eeskujuks tulevastele põlvedele.

 
     
 

Koostanud Aare Tamm