Käis I
Maailmasõda (1914-1918). Sõjast oli haaratud 38 riiki. Sõjaolukorras oli
75% maailma elanikest, enam kui 1,5 miljardit inimest. Sõjatandri pind oli
üle 4 miljoni ruutkilomeetri. Rindejoone pikkus 3000 km.
Eesti
kuulus Vene tsaaririigi koosseisu. Sõtta oli võetud Eestist ca 100 000
meest, kes olid sunnitud sõdima tsaaririigi huvide eest. Pikk ja kurnav
sõda tõi kaost ja rahulolematust kõigile. Rahvale arusaamatud tapatalgud,
nälg ja kannatused tõid kaasa rahva rahutusi. Kodanlik-demokraatlik
Veebruarirevolutsioon Venemaal 1917 tõi võimule Ajutise Valitsuse. Tsaar
loobus võimust. Venemaal valitses segadus. Seda segadust süvendasid
Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogud, kes samuti taotlesid võimu ja
olid avalikult sõja vastu. Ajutine Valitsus seevastu soovis viia sõda
võiduka lõpuni. Vene rinne lagunes. Kui sakslased vallutasid Riia, tõi see
venelastes kaasa paanilise põgenemismeeleolu. Vene väeosades halvenes nii
kord kui moraal. Sagenesid röövimised ja rüüstamised nii linnades kui
külades.
Eestlased olid sunnitud mõtlema oma elu ja vara kaitsele.
Veebruarirevolutsiooni segaduste käigus saadeti laiali nii väli-,
kriminaal-, kui ka poliitiline politsei. Kõik vangid lasti vabaks. Oli
siis tegu poliitiliste vangide või lihtsalt kriminaalkurjategijatega.
Rahval puudus igasugune kaitse. 1917.a. märtsi esimestel päevadel
moodustas Sõjatööstuse Komitee Tallinnas rahvamiilitsa, kelle etteotsa sai
Konstantin Päts. Tallinna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu
pani ametisse oma mehe Aleksander Hellati. Päts jäeti
kõrvale. Rahvamiilitsasse võeti kõiki, kes selleks soovi avaldasid. Nii
oli seal igasuguseid kurikaelu. Koguarv ületas algul 2 000 piiri.
Miilitsas oldi sunnitud läbi viima suurpuhastus. Alles jäi kõigest 200
meest. Neist oli vähe abi rahva julgeoleku tagamisel.
18.septembril 1917 moodustasid ühiskondlikud organisatsioonid Tallinnas
Omakaitse Nõukogu. Sellesse kuulusid kõigi Tallinnas elavate rahvaste
esindajad. Täidesaatvasse Komiteesse valiti linna rahvastiku koosseisule
vastavalt 4 eestlast, 2 sakslast, 2 venelast ja 1 juut. Organisatsiooni
nimeks sai „Omakaitse”, mis tegutses kindla põhikirja alusel. Omakaitses
liikmemaks oli 1 rubla. Liikmeskond kasvas kiiresti üle 3 000. Miilitsa
kõrval oli Omakaitse kaalukaks jõuks korra tagamisel linnas.
Samas
oli ka Tallinnas moodustatud Omakaitse eeskujuks kogu Eestile. Rüüstajad
olid veel suuremaks ohuks maal, kui linnas. Maakondades organiseeriti
Omakaitse salku erksamate ja julgemate meeste poolt omaalgatuslikus
korras. Üsna mitmetel meestel oli kodus peidetud relv. Kel veel relva ei
olnud, võis selle mõnelt vene soldati käest üsna odava hinnaga muretseda.
Nii moodustusid Omakaitse salgad, mis astusid organiseeritult
marodööridele vastu. Neilt võeti relvad ja sunniti põgenema. Ikka sinna,
suure kodumaa avaruste poole.
Ametlikuks Omakaitse asutamise alguseks tuleb pidada Lääne maakonna
valitsuse vastavasisulist ringkirja 27. septembrist 1917. Seda kuupäeva
peab Kaitseliidu Lääne Malev oma sünnipäevaks. Nüüdsest oli Omakaitse
üksused arvel ka maakonna valitsuses. Omakaitse pidas oma piirkonnas
patrull- ja valveteenistust. Eraldusmärgiks oli neil vastav käeside.
Arvestatakse, et Eestis kuulus omakaitsesse ca 10 000 meest.
Oktoobrirevolutsiooni tulemusena tulid võimule enamlased. Kodanliku korra
kaitse organina sattus Omakaitse nende põlu alla. Omakaitse tembeldati
kontrrevolutsiooniliseks ja saadeti Tallinna Sõjarevolutsioonilise Komitee
otsusega 11.novembril 1917 laiali. Põranda alla pidid minema ka omakaitse
üksused maakondades. Avalikult käesidemega enam ringi ei käidud. Kuid kui
oli vaja kaitset, siis võeti püss kätte. Maal olid seega relvastatud ja
organiseerunud löögirühmad olemas.
Kui
sakslased okupeerisid Eesti, oli nende suhtumine Omakaitse struktuuridesse
samuti eitav. Eesti rahvuslikud väeosad, mis kunagi tsaariarmee koosseisus
võidelnud, saadeti laiali. Omakaitse tegevus maakondades keelustati.
Tallinna Omakaitse korraldati ümber uue põhikirja järgi ja nimetati
Bürgerwehr'iks. Bürgerwehr allutati linnapealikule. Nii oli
juhatuse esimeheks sakslane, abiesimeheks Johan Pitka. Mõne aja
pärast määrati Bürgerwehr'i „tehniliseks juhiks” kindral Ernst
Põdder. Bürgerwehr'i sildi all said eesti rahvuslikud jõud
Tallinnas soetada ja säilitada relvi, ning püsida koos organiseeritud
relvaüksusena.
Mujal
Eestis tuli Omakaitsel tegutseda varjatult. Kuid omavahel peeti sidet,
ning oodati oma aega. Illegaalset maakaitse tööd koordineeris kindral
Ernst Põdder.
Mida
selgemaks sai 1918. aasta teisel poolel sakslaste lüüasaamine, seda
elavamaks sai omakaitseüksuste organiseerimine. Sakslased tegid Eestile
ettepaneku ühise maakaitseväe, Landeswehr'i, moodustamiseks. See ei
olnud Eesti rahvuslikele jõududele enam vastuvõetav. Keelduti otsustavalt.
Kurnav
sõda oli muutnud Euroopa poliitilist olukorda. Rahutu oli ka Saksamaa.
Need rahutused viisid keisrivõimu langemiseni. 9. novembril 1918 loobus
keiser Wilhelm II troonist. 11. novembril kirjutasid Antandi ja Saksamaa
esindajad alla Compiégne´i vaherahule. Lõppes 1. Maailmasõda, mis oli
kestnud 4 aastat 3 kuud ja 13 päeva. Saksa väeosad lahkusid Eestist.
Oli
saabunud Omakaitse üksuste esileastumise aeg. Need olid esimeseks
reaalseks relvajõuks Eestile.
Omakaitsest sai Kaitseliit Tallinnas 11. novembril 1918 . Koos olid nii
Eesti põrandaaluste Omakaitseüksuste esindajad kui ka Saksa legaalse
omakaitse juhid. Koosolekut juhatas Johan Pitka. Koosolek tunnistas
Saksa omakaitse lõpetatuks. Pitka tänas sakslasi koostöö eest ja
palus samas sakslastel isiklikud relvad ära anda ja ruumist lahkuda. Samal
koosolekul teatas Johan Pitka Eesti Kaitse Liidu asutamisest.
Omakaitseüksustest sai Kaitseliidu tuumik.
Kaitseliidu juhatuse esimeheks valiti Johan Pitka ja ülemaks
kindral Ernst Põdder. Liikmeteks võisid astuda „iga aus eestlane”.
Kusjuures nõuti usaldusväärseid soovitusi. See soovituste kord kehtib
Kaitseliidus tänaseni. Kaitseliit muutus üsna tõsiseks sõjaliseks jõuks,
mis pakkus neil segastel aegadel turvatunnet Eesti elanikele ja hirmutas
marodöörid eemale.
Nii oli
Eesti Vabadussõja alguseks püssi all 11 000 kaitseliitlast 240
ohvitseriga.
Läänemaal esindas Eesti ajutist valitsust advokaat Eduard Alver.
14. novembril läks ta sakslaste Kreisverwaltung'i (maakonnavalitsus
s.k.) juhi Kreishauptmann'i jutule. Vanahärra oli parajasti kodus
haige. Alver palus luba talle ette lugeda uudiseid „Tallinna
Teatajast”. Seal oli juttu sakslastelt nõutavatest kontributsiooni
määradest. Ta luges rõhutatult aeglaselt tuhandeid, sadu tuhandeid ja
miljoneid arve. Vanahärra hall pea vajus üsna madalale ja pisarad voolasid
üle palge. Alver tundis oma tundi. Alver tagus rauda, kuni
see oli kuum ja nõudis välja vanahärralt vastava-sisulise korralduse,
mille tõlge on:
„Haapsalus, 14.nov. 1918
Kindralkomando 68 ja Eestimaa Provintsivalitsuse seletuse alusel 13. skp.
andsin ma täna Lääne Maakonnavalitsuse üle Eesti Ajutise Valitsuse
Läänemaa volinikule härra advokaat Alver'ile Haapsalus.
Eschment, Hauptmann, komandeeritud maakonnaülemana.”
Samuti
nõudis Alver, et tema käsutusse antaks üle ka maakonna
toitlusvalitsus koos kassaga. Toidu väljavedu Eesti pinnalt keelati.
Toiduvaru ja sularaha oli aukartustäratav summa – 400 000 marka. Sularaha
eraldati Alver'i käsul osaliselt kaitseliitlaste toitlustamiseks.
Ajutine
Valitsus eesotsas Konstantin Päts'uga siples rahahädas. Suure
tegemisega saadi kaupmeestelt 50 000 marka. Alver kuuldes sellest,
andis kohe Päts'u käsutusse 100 000 riigimarka, mis sakslaste käest
saadi.
Alver kindlustas vallad telefonisidega ja organiseeris
telefoniaparaadid saksa sideohvitseri kaudu. Side toimis. Telefonijaamad
olid tervelt Läänemaal sakslaste poolt üle antud. Kõik keskvalitsuse
korraldused jõudsid nii igasse valda poole tunni jooksul.
Kui
Omakaitse sõdis vene marodööridega, siis Kaitseliit takistas tõhusalt
sakslasi maalt väärtusi välja viimast. On teada, kuidas Haapsalu sadamasse
tuli saksa tanker petrooliumiga. Põlev, mis tol ajal oli suure väärtusega.
Alver nimetas kiiresti sadama komandandiks hr. Reinvaldi,
kes kaitseliitlaste abiga takistas laeval lahkumast. Petrooleum võeti
maavalitsuse käsutusse.
Kui
Ajutise Valitsuse sõjaminister kindral Larka nõudis Läänemaalt 600
meest, siis Alver'i käsuga ta nad kohe ka sai. Need Läänemaa mehed
panidki aluse Tallinna Vahipataljonile, kus hiljem oli pidevas teenistuses
800 läänemaa meest.
Kui
eelpool on juba vihjeid Lääne Maleva tegemistest, siis ametlik alus pandi
11. novembril 1918 ,kui ilmus Eesti Kaitseliidu teadaanne ja päevakäsk nr.
1. kindral Põdder'i allkirjaga, kus määratakse maakondade malevate
ülemad. Kaitseliitu juhtima määratakse Läänemaal kunagise 1. Eesti polgu
ohvitser leitnant Th.Rõuk. Maleva esimeseks nimetuseks oli
„Läänemaa Eesti Kaitse-Liidu ülema asutus”.
Vabadussõja alguses värvati nooremad mehed tegevarmeesse. Kaitseliitu jäid
enamikus rivikõlbmatud ja ka vanemad mehed, kes pidasid valveteenistust ja
korda. Nemad kindlustasid tagalat. Vabadussõja lõpul kuulus Kaitseliitu
ikkagi ca 100 000 meest.
Võiks
tuua sadu näiteid Lääne Maleva tublidest ettevõtmistest ja vaprusest noil
keerulistel aegadel, kuid valusad katsumused olid alles ees.
Peale
võitu Vabadussõjas demobiliseeriti suur osa armeest. Ka Kaitseliitu peeti
ülearuseks rahu tingimustes ja kaitseliit saadeti laiali.
1.
detsembri 1924. aasta kommunistide mäss tuletas meelde, et vara oli
Kaitseliit laiali saata. Algas uus Kaitseliidu reorganiseerimise aeg
ajutise põhikirja alusel, mille kinnitas kaitseväe ülemjuhataja
J.Laidoner 17. detsembril 1924. Juba nelja päeva pärast, 21.
detsembril 1924. aastal peeti Haapsalus Läänemaa kaitseliidu ringkonna
asutamiskoosolek. Kokkukutsujaks oli maakonna rahvaväe ülema aj. kt.
R.Silts. Koosolekust võttis osa rida seltskonnategelasi,
riigiametnikke, omavalitsus- ja haridustegelasi, kes enamus avaldasid kohe
soovi kaitseliitu astumiseks. Samal koosolekul valiti ka ajutine
viieliikmeline Läänemaa kaitseliidu juhatus. Juhatuse esimeheks sai
rahvaväe ülem n-ltn. O.Pakas, kassahoidjaks Läänemaa politseiülem
J.Kokla, informatsiooni ja reklaami korraldajaks A.Liit,
sekretäriks G.Reinans ja ametita liikmeteks A.Arak ja
K.Raudsepp. 2. veebruaril 1925 kinnitatakse Vabariigi Valitsuse poolt
uus Kaitseliidu põhikiri, mille järgi ringkonnad nimetatakse ümber
malevateks ja jaoskonnad malevkondadeks. Sellest ajast kannabki Läänemaa
kaitseliit Kaitseliidu Lääne Maleva nime.
Oma
taasasutamise ajaks peab Kaitseliidu Lääne Malev 7. juulit 1925.
Malevapealiku kt. oli algusest O.Pakas. Malev jaotus algselt viieks
malevkonnaks. I malevkond: Haapsalu linn, Vormsi, Passlepa, Sutlepa ja Oru
vald. II malevkond: Võnnu, Taebla, Piirsalu, Jõgisoo, Lähtru, Martna,
Asuküla, Sooniste, Sipa, Palivere, Sinalepa, Vaikna, Vidruka ja Kalju
vallad. III malevkond: Lihula, Veltsa, Massu, Paatsalu, Saulepi, Kirbla
ja Paadermaa vallad. IV malevkond: Kolovere, Luiste, Märjamaa, Haimre,
Velise ja Vigala vallad. V malevkond: Hiiumaa.
Hiljem,
18. aprillil 1925 nimetatakse malevkonnad ümber: I malevkond – I Haapsalu
malevkonnaks, II malevkond – II Haapsalu malevkonnaks, (mis 7. septembrist
1928 nimetati ümber Risti malevkonnaks.) III malevkond – Lihula
malevkonnaks. IV malevkond – Märjamaa malevkonnaks ja V malevkond -
Hiiumaa malevkonnaks.
Lääne
Maleva pealikuks saab 25. märtsist 1925 kapten V.Väenden. Esimesed
Naiskodukaitse osakonnad tekkivad 1925.a. Haapsalus, Emmastel ja Ristil.
Hiljem ka teistes malevkondades.
Aktiivseteks osanikeks Lääne Malevas said Naiskodukaitse kõrval Kodutütred
ja Noorkotkad.
Organisatsioon arenes ja kasvas. Kaitseliidu Lääne Malev sai sõjalise
väljaõppe ja isamaalisuse kasvatuse kasvulavaks Läänemaal.
Eesti
kaitsetahe oli suur. Kuid jõudu jäi väheks. Molotov-Ribbentrop pakti
salaprotokolliga anti Eesti Vene mõjusfääri. 1939. aastal sunniti Eestile
peale leping, mis lubas meie territooriumile rajada Vene sõjaväebaase. Üks
Vene nõudmine järgnes teisele. 1940. aastal nõudsid kommunistliku Vene
võimud, et Kaitseliit annaks oma relvad ära Eesti sõjaväe ladudesse.
Kaitseliitu kardeti enam kui regulaarväge. Kuna riigil ei olnud jõudu
vastuhakkamiseks, siis see nõudmine täideti. 17. juunil 1940 saadeti
malevatesse Kaitseliidu ülema raadiogramm, milles kästi kõik
kaitseliitlaste käes olevad relvad kokku korjata ja koos malevate ladudes
seisvate relvadega sõjaväe ladudesse ära anda. Kaitseliidu likvideerimine
oli alanud. 27. juunil s.a. andis Vabariigi president välja Kaitseliidu
likvideerimise seaduse. Kaitseliit likvideeriti Vene nõudmisel, kuid
sedakorda oma Eesti valitsuse käsul.
Vene
sõjaväe ja tsiviilisikute ning kommunistliku „õnneriigi” ideedega
eksitatud Eesti tööliste ja maata talupoegade abiga mängiti 21. juunil
1940 maha riigipööre, mille tulemusel hakkasid uued võimud J.Varese
juhtimisel riigis kommunistlikke ümberkorraldusi tegema. 14.-15. juulil
korraldatud valimised viis enamlased Riigivolikokku ja 21. juulil 1940
võttiski Riigivolikogu vastu deklaratsiooni Eesti kuulutamisest nõukogude
sotsialistlikuks vabariigiks ja 6.augustil 1940 liideti Eesti NSV Liidu
liikmeks, mille tagajärjel jäi Eesti pooleks sajandiks Vene okupatsiooni
alla.
II
Maailmasõja ajal püüdsid eestlased küll ühe, küll teise lipu all sõdides
Eestit vabaks saada, kuid peale jäi sedakorda kommunistide võim ja vägi.
Paljud kaitseliitlased võitlesid edasi metsavendadena ka peale II
Maailmasõja lõppu. Nendest on jäänud maha palju legendaarseid mälestusi
nende kangelaslikkusest ja isamaaarmastusest. Nende võitlus ei olnud mitte
asjata. Nad jäid heaks eeskujuks tulevastele põlvedele. |