Pioneerpataljon (Inseneripataljon)

15. märtsil 1924 loodi Inseneripataljoni baasil kaks uut väeosa - Pioneeripataljon ja Sidepataljon. Vastformeeritud väeosad allutati Peastaabi inseneriväe inspektuurile, mis mängis väga olulist rolli selle väeliigi professionaalse struktuuri loomise ja tehnikaga varustamise osas. Inspektuuri eesotsas oli kolonel (hiljem kindralmajor)
Voldemar-Viktor Rieberg - korraliku inseneriväe hariduse ja rikkaliku erialase sõjakogemusega ohvitser. Pioneeripataljon asus 16 aasta vältel ehk loomise hetkest kuni likvideerimiseni oktoobris 1940 Nõmmel. Pataljoniülemaks oli kogu selle aja jooksul kolonelleitnant (hiljem kolonel) Johann-Bernhard Grünberg (Haljaste). Pataljoni peaülesandeks oli erialaväeliigi väljaõppe organiseerimine ajateenijatele, inseneriväe inimreservi ettevalmistamine ja Eesti sõjaväe rahuaegse tegevuse insenerialase toetuse tagamine.
Aastatel 1920-1940 toimusid inseneriväes sihikindlad struktuursed ja organisatsioonilised muutused. Selle juures tegi Pioneeripataljon märkimisväärse struktuurse, väljaõppelise ja tehnilise arengu. Aastate väitel täiendas Pioneeripataljon oma varustust ning tehnikat ja osales uute pioneerivahendite väljatöötamises. 1940. aastaks oli Pioneeripataljoni näol tegemist tehnilise väeosaga, mis oli arenenud struktuuri ja väljaõppe süsteemiga.

Pioneeripataljoni rahuaegses struktuuris olid pioneeri-, gaasikaitse-, raudteepioneeri ja helgiheitja allüksused. Lisaks neile oli õppekompanii, mis täitis olulist rolli pioneeri-reservallohvitseride ettevalmistamisel ja õppeprotsessi korraldusel, ning töökomando tagalaüksusena. Struktuur oli muutmisel pidevalt kuni 1940. aastani ning kuigi ta oli vastavuses Kaitseväe üldnõuetele ja balansseeritud, ei leitud sellele ideaallahendust. Algse õhutõrje võimekuse arendamisel õhutõrje kuulipildujarühma moodustamisega, ei saanud viia seda arvestatavale valmisolekutasemele.

Olulised muutused rahuaja struktuuris toimusid 1934. aastal, kui Ülemjuhataja kindral J. Laidoneri formeeriti raudteekompanii ümber 3. pioneerikompaniiks. Seega raudteepioneeride väljaõpe oli lõpetatud. Territoriaalpõhimõtete rakendamisel sõjavägede ümberkujundamisel otsustati iga jalaväediviisi juures formeerida į üks pioneerikompanii. Selleks toodi Nõmmelt Narva 1. diviisi juurde 1. pioneerikompanii ning 2. diviisi juurde Võrru 2. pioneerikompanii. 3. diviisi käsutusse Nõmmele jäi raudteekompanii baasil moodustatud 3. pioneerikompanii. Viimase struktuuri muutusena oli helgiheitjakomando ümberformeerimine pargikompaniiks suvel 1939. Uude allüksusesse koondati kogu pataljoni tehnikapargi.

Pioneeriüksuste sõjaaja struktuuris toimusid samuti pidevad muutused, kuid struktuuri kujundamine toimus kindla korra kohaselt. Mobilisatsiooni korral oli ettenähtud formeerida iga jalaväediviisi juures inseneriosakond staabis, üks pioneeripataljon, inseneriväe töösalk, inseneriladu (-park) ja teesalk. Teesalkade formeerimise vajaduse üle peeti pikki arutelusid ning 1939. a augustis otsustati teesalku siiski mitte formeerida. 1939. aastal asendati igas pioneeripataljonis raudteekompanii pioneerikompaniiga, kuna raudteepioneeride väljaõppe teostamine oli Pioneeripataljonis peatatud ning puudusid vastavad erialaspetsialistid. Isikkoosseisu struktuurijärgne viiekordne paisumine (rahuaegse üksuse isikkoosseisu arvu suurenemine mobilisatsiooni korral) ei olnud üksuste vahel võrdne: töö- ja teesalkades näiteks puudus rahuaegne kaaderkoosseis. 1930. aastate lõpus mõeldi palju sõjaaegsete pioneeriüksuste motoriseerimisele ja mehhaniseerimisele, erilist rõhku osutades motoriseeritud pioneerirühma struktuuri loomisele. Paraku jäi see objektiivsetel ja subjektiivsetel põhjustel teostamata.

Pioneeripataljoni isikkoosseisuga komplekteerimisel lähtuti alati Eesti sõjaväes kehtinud reeglitest. Enamik isikkoosseisust olid ajateenijad, kellega komplekteerimine toimus pärast 1934. aastat territoriaalpõhimõttel tihedusega kaks-kolm kutsekorda aastas. Kutsealuste kvaliteet oli üldiselt hea ning läks aastatega ainsa paremaks. Pioneeripataljoni teenistusse määramisel eeldati tehnilise hariduse olemasolu. Kui aastatel 1924-1926 olid 52% teenistusse kutsutud noorsõduritest eelnevalt seotud põllumajandusega siis 1938-1939. aastatel 57 % aga töölised. Vabatahtlike kutsealuste protsent oli üsnagi suur varieerudes 3-st kuni 58 % vahe.

Inseneriväes ehk Pioneeripataljonis oli teenistusaja pikkus teistest väeliikidest/väeosadest erinev. 1928. aastal kehtestati inseneriväes sundajateenistuse pikkuseks 18 kuud, 1933.-1937. aastal 11-12 kuud ja 1. oktoobril 1939. a toimus üleminek uuesti 18 kuule.

Rahvuslik jaotus oli Pioneeripataljoni ajateenijate hulgas tasakaalus ja pigem monorahvuslik. Eestlasi oli mitte vähem kui 91%. Muulastest esines aga vene, baltisaksa, juudi, läti, soome, taani ja rootsi rahvusest sõdureid, neist umbkeelsed olid vaid üksikud.

Reservväelastest peeti täpset arvestust vaid reservohvitseride ja allohvitseride üle, kuid see ei olnud erinevatel põhjustel täiuslik. Üleajateenijate-allohvitseride koosseisus oli alati puudus. Tuli ilmsiks ka üldine üleajateenija-allohvitseride voolavus, mis oli märkimisväärselt suur võrreldes ohvitseridega. Aastatel 1924-1927 käis Pioneeripataljonist läbi 74 üleajateenija-allohvitseri pideva koosseisu 30 allohvitseri juures. Ohvitseride koosseis oli kõrgel professionaalsel tasemel ja erialaselt kompetentne. Ohvitseride juures võis märgata olulisi probleeme teenistusliku rotatsiooni ja karjäärikasvu poolest.

Pioneeripataljonis oli rahuajal põhiülesandeks pioneerieriala reservi väljaõpetamine sundajateenistuse raames, mistõttu osutati põhirõhku väeosa tegevuse planeerimisel ja teostamisel just sellele. Väljaõppeprotsess oli ajateenijatele korraldatud etapiliselt, korrapäraselt. Väljaõpe toimus kursuste raames, õppekavade põhjal, nädalalise tunniplaani järgi. Kursuste väitel ja lõpus korraldati teadmiste ja oskuste kontrollid, tulemused fikseeriti ja analüüsiti. Sõduri baasoskused ja -teadmised anti noortekursuse raames, mis sisaldas ka põhjalikku ülevaadet pioneerieriala ainetest. Edaspidi hakatigi pioneeri kallakuga noortekursust nimetama pioneeri noortekursuseks. Sellele kursusele lähetati noorsõdureid ka teistest väeosadest, kus olid pioneerikomandod. Noortekursuse järel algas reameeste kursus, mis sisaldas erialaõppealaseid õppetunde. See kursus oli rööbiti tavapärase teenistusega, kus ajateenijaid koormati lisakohustustega vahiteenistusel või piirikindlustustöödel. Parimaid tulemusi näidanud noorsõdurid suunati Pioneeripataljoni õppekompaniisse, kus toimus pioneeri reservallohvitseri kursus. Õppekompanii kaaderkoosseis tegeles ainult selle kursuse planeerimise ja läbiviimisega. Kursuse parimaid õppureid suunati reservohvitseri (aspirandi) kursuse läbimiseks KVÜÕA-sse. Kursuse edukalt lõpetanud aspirandid jätkasid teenistust Pioneeripataljonis erinevatel ametikohtadel portupee-aspirantidena. Üldiselt oli ajateenijate väljaõppe korraldus hea ja läbimõeldud. Kursuste kavasid pidevalt täiustati. Selle juures aga esinesid sellised väiksed puudused, nagu ruumide kitsikus, õppematerjalide ja koolitava kaadri puudus. Noortekursusel pöörati rohkem tähelepanu sõduri baasoskustele ja -teadmistele ning reameeste kursusel erialaoskuste omandamisele. Pioneerinoortekursusel oli ette nähtud vähem õppeaega jalaväe taktika ja laskeõppe õpetamisele, asendades selle erialaõppega. Reameeste kursus ei olnud organiseeritud nii plaanipäraselt kui noorte- või õppekompanii kursus. Õppetöö intensiivsus oli suhteliselt madal, seetõttu rakendati reamehi väga palju sise- ja vahtkonna teenistuses ning majanduslikel töödel. Tulemusrikas väljaõpe oli praktikalise õppetegevuse näol suvelaagris. Kuigi erialane tegevus oli allüksuse koosseisus alati kõrgelt hinnatud, jäi erialaõppe kõrval suhteliselt väheseks lahingu- (taktika-) õpet. Väljaõppe läbiviimise korda muudeti õppekompaniis mitu korda, nii et 1938. aastaks see normaliseerus. Osa õppekompanii lõpetanuid ei läbinud juhtimispraktikat täies mahus. Väljaõpe oli õppekompaniis erialakeskne ning ei pööratud üldse tähelepanu juhioskustele ja pedagoogikale, ehk õppuri juhi omadused pidid olema loomulikud ning nende tööd noortega ei arvestatud koolitusena. Aspirantide kursusel pöörati piisavalt palju tähelepanu juhi omadustele ja omandatud teadmiste kontrollimisele, mida näitasid lõpukatsed enne reservi arvamist ja lipniku auastme omistamist. Kuid sellejuures jäid puudulikuks aspirandi ehk tulevase lipniku juhtimisoskused ja -kogemused rühmaülema tasandil.

Erialane väljaõpe Pioneeripataljonis oli suhteliselt hästi organiseeritud. Olid läbimõeldud õppetsüklid ja õppekursused ning kaadrikaitseväelaste täiendõppe võimalused. Pataljoni juhtkond ja Inseneriväe inspektuur suutsid luua isikkoosseisule praktika võimalused maastikul. Selle juures jäi aga puudulikuks väljaõppealane ja õppetaktikaline koostöö teiste väeliikidega. 1930. aastate lõpuks pöörati erialaõppe kõrval piisavalt palju tähelepanu rivi-, laske- ja spordiväljaõppele ning isamaakasvatusele („kultuurselgitustööle"). Alates 1937. aastast omandati aktiivselt tehnilisi teadmisi ja praktilisi oskusi pioneeritehnika käsitsemisel, mida tehti H-komando (hiljem Pargikompanii) baasil.

Pioneeri eriala väljaõpe oli teoreetiline ja praktiline, hõlmas kõikvõimalikke erialateemasid välikindlustamisest, tõkestamisest, veekogude ületamisest ja lõhketöödest. Pioneeriõpe oli professionaalne ja kõrgel tasemel, alati hästi organiseeritud. Raudteepioneeride väljaõpe kannatas õppevahendite ja veereva koosseisu puuduse tõttu, seda eriti kuni 1928. aastani. Erilist hoogu võttis raudteepioneeride väljaõpe alates 1928. aastast ehk Liiva-Vääna kitsarööpmelise raudtee üleandmise hetkest. Väljaõppe raames teostati raudtee ehitus-, parandus- ja lõhketöid, enamasti saadi praktilisi kogemusi kitsarööpmelise raudtee ekspluateerimisel. Praktilise õppe raames olid täiesti puudulikud raudteesildade ehitamise, parandamise ja hävitamise teemad. Raudteekompanii likvideerimise ja raudteepioneeride väljaõppe peatamisega 1934. aastal kaotas Eesti raudteepioneeri võimekuse pea täielikult. Gaasikaitsealane väljaõpe oli Pioneeripataljonis kõrgel tasemel. Seda mõjutas kõrgendatud tähelepanu gaasikaitsele, mis oli tolleaegses Eesti sõjaväes ja Euroopas üldse loomulik. 1930. aastatel tehti gaasikaitseinstruktorite-allohvitseride ja gaasikaitsereameeste koolitust eri väeosadele G-kompanii juures. Rööbiti sellega oli G-kompanii põhiülesandeks reakoosseisu erialane koolitamine ning 1930. aastate teisel poolel ka gaasikaitse reservallohvitseride erialakursuse läbiviimine. 1930. aastate lõpuks oli kompaniis suur õppevahendite kogu, mille kasutamine tõhustas väljaõppe läbiviimist. G-kompanii juures loodud keemialaboris katsetati mürkkemikaale ning toodeti piiratud kogustes õppegaase. Keemialaborisse oli samuti koondatud mürkkemikaalide suur õppekogu. G-kompaniil oli tol ajal moodne gaasikaitsevarustus ja -relvastus, kaasa arvatud leegiheitjad ja gaasipildujad.

Üleajateenijate täiendõppele pöörati Pioneeripataljonis tõsist tähelepanu. Pataljoni ohvitseride poolt korraldatud iga-aastased talveperioodi täiendõppekursused andsid üleajateenijatele põhjalikud teadmised erivaldkondadest, eriti aga pioneeri erialal. Erialaste ja pedagoogiliste oskuste lihvimiseks täitsid üleajateenijad ohvitseride juhtimisel praktilisi harjutusi. Peale plaanipäraseid kursusi võimaldati üleajateenijatel osaleda teistes väeosades ja asutustes toimunud kursustel teadmiste ja oskuste täiendamisel auto- või traktorijuhina, meteoroloogia, gaasikaitse ja raudteealal ning kehalises kasvatuses. Peale täiendõpet said üleajateenijad enamasti põhjalikke praktilisi kogemusi suvelaagris ja üldväe manöövritel. Üldiselt ei arvestatud tihtipeale üleajateenijate potentsiaaliga, mistõttu ohvitseri asendamine nii ajateenijate väljaõppeprotsessi korraldamisel kui ka lahingutegevuses üleajateenija poolt oli vähetõenäoline.

Inseneriväe ehk pioneeri eriala ohvitseride väljaõpet teostati KVÜÕA-s. Õppe praktiline osa korraldati Pioneeripataljonis, kus kadetid ja Kõrgemasse Sõjakooli sisseastunud ohvitserid said koolitust eeskätt praktilise tegevuse näol Inseneriväe laagris, Jägalas, suvise õppehooaja jooksul. Väga hästi oli läbimõeldud Pioneeripataljoni ohvitseride täiendväljaõpe, mis kujunes 1930. aastate lõpuks süsteemseks ning andis ohvitseridele mitmekülgset erialast ja üldsõjalist väljaõpet. Oma pataljoni ohvitseride koolitamisel ei unustatud ka teiste väeliikide pioneeriohvitsere, kellele korraldati perioodiliselt Pioneeripataljonis ja KVÜÕA-s täiendväljaõpet. Iga-aastaselt viis Pioneeripataljon ülemal läbi ohvitseride atesteerimist, kus fikseeriti väljaõppelist arengut ja professionaalsustaset. Negatiivselt mõjus ohvitseride sisemine voolavus ametikohtade roteerimisel, mistõttu erialast väljaõpet saanud spetsialistid olid paratamatult asendatud erialaselt kogenemata uute ohvitseridega. Isegi Pioneeripataljonis ei võinud 1939. aasta seisuga kõik ohvitserid vastava kvalifikatsiooni puudumise tõttu tegeleda pioneeritöödega.

Reservväelaste väljaõpe oli ajavahemikul 1924-1940 rahaliste ressursside puudusel Pioneeripataljonis korraldatud vaid ohvitseridele ja allohvitseridele. Kõige rohkem tähelepanu pöörati reservohvitseride täiendkoolitusele. Kuna reservohvitseride arv muutus pidevalt lahkunud ja juurde tulnud ohvitseride arvelt, ei edenenud täiendõpe eriti kaugemale kui uute pioneerimäärustike ja pioneeritööde juhtimise ja organiseerimise korra tutvustamine. Reservallohvitsere kutsuti vaid mõnel korral Jägala suvelaagrisse. Reservväelastest reakoosseisu osaline täiendkoolitus toimus vaid ühe korra 1924. aastal korraldatud reservõppekogunemise raames. Üldkokkuvõttes võib öelda, et 1940. aastaks olid pioneerieriala reservväelased ettevalmistamata.

1922-1940. aastatel kasutas Pioneeripataljon pioneeriala praktiliste tööde ja pioneeritaktikaliste harjutuste läbiviimiseks Jägala piirkonda ehitatud Inseneriväe laagri. Suvelaagri maastik soodustas erinevate erialaste õppuste korraldamist, seda eriti Jägala jõe lähedus, kus oli võimalik harjutada veekogu ületamist. Jägalasse jäid aga ehitamata isikkoosseisu laskeoskuste lihvimiseks laskeväli ning pärast 1937. aastat arvestatavaks muutunud tehnikapargi garaa˛. Suvelaagris olnud kaks inseneriväeosa - Pioneeri- ja Sidepataljon - täiendasid teineteist, kuigi omavaheline koostöö piirdus vaid laagriehitustööde teostamisega. Inseneriväe laagri asukoht võimaldas tihedat koostööd kõrval olnud suurtükiväega. Taktikalisi koostööharjutusi väeliikide ja väeosade vahel tehti siiski harva.

Väljaõpe oli Inseneriväe laagris aastatel 1924-1940 suhteliselt hästi organiseeritud. Väljaõppeplaanid olid koostatud Inseneriväe Inspektori juhtimisel Inseneriväe Inspektuuri ja Pioneeripataljoni ohvitseride poolt. Õppetöö toimus kindla tunniplaani alusel ning sisaldas kontrollitavaid ja juhendatavaid erialapraktilisi töid. Isikkoosseis sai praktiseerida enamus erialatöid, eriti välikindlustamist, ehitamist ja veekogu ületamist. Puudusid võimalused harjutada raudtee- ja gaasikaitseasjandust ning meteoroloogiat. Erilist hoogu andsid väljaõppes traditsioonilisteks muutunud iga-aastased erialavõistlused, mis olid muuhulgas heaks võimaluseks harjutada meeskonnatööd. Puudulikuks osutusid laagris eriala- ja taktikaõppused teiste väeliikidega.

1930. aastate lõpuks oli Pioneeripataljon suhteliselt hästi relvastatud ja varustatud. 1930. aastatel katsetati ja arendati välja moodsat pioneeri ja gaasikaitsevarustust, -lahingumoona ja -relvastust, mis oluliselt tõstis üksuste erialast võimekust. Nii rahuaja kui ka sõjaaja pioneeriüksustes ei olnud ette nähtud kuulipildujaid, mis tõmbas tunduvalt alla üksuste tuleefektiivsust ja -tihedust lahingus. Rahuaja Pioneeripataljonis ei jätkunud kiivreid. Sõjaaja pioneeriüksustele ei jätkunud varustust. Relvastus oli eri kaliibriga ja erinevat marki.

1937. aastal Eesti sõjaväes alanud ulatusliku motoriseerimise ja mehhaniseerimise käigus sai Pioneeripataljon täiesti uue tehnikapargi. Osteti erinevaid pioneerimasinaid: motopuurid ja -saed, löögihaamrid, plahvatusrammid, päramootorid, erineva otstarbega traktorid ja ekskavaatorid. Lisaks sellele osteti uhiuued veoautod Opel Blitz, millega asendati vanad, oma motoressursi kulutanud, veokid. Seisuga 1. aprill 1940 Pioneeripataljonis oli 9 veoautot, 1 sõiduauto, 3 helgiheitjat, 3 traktorit, 1 ekskavaator, 1 roomiktransportöör ja muud tehnikat: suruõhukompressorid, elektrijaamad, päramootorid, betoonisegurid, puurkaevumasinad, rammid, mootorsaed jne. Pioneeripataljoni motoriseerimine ja mehhaniseerimine oli 1940. aastaks niivõrd kõrgel tasemel, et meie Pioneeripataljoni motoriseerimisega käisid tutvumas välismaised külalised. Siiski ei olnud motoriseerimine täiuslik: veoautosid kasutati vaid pioneerivahendite transportimiseks ja insenerivarustuse veoks, kuna isikkoosseis liikus vaid jala.

1920. ja 30. aastatel olid koostatud põhjalikud mobilisatsiooniplaanid pioneeriüksuste mobiliseerimiseks, mida pidevalt ka täiustati. Neis esines aga puudusi, mis võisid oluliselt raskendada keeruliste mobilisatsiooniprotsesside käivitumist. Formeerimisele kuulunud pioneeriüksuseid muudeti, mis sisuliselt nullis kõik mobilisatsiooni eeltööd selles suunas. 1930. aastateks ei suudetud pioneeriüksuste formeerimiskohti viia ühte rajooni, mis tähendas formeerimistööde teostamist seitsmele üksusele vähemalt viies kohas. Pioneeriüksuste komplekteerimisalade hajumine oli negatiivseks teguriks mobilisatsiooni läbiviimisel. Isikkoosseisu koondamine oli planeeritud piirkonniti, kuid osa isikkoosseisust ja osa kaaderkoosseisust tuli toimetada formeerimiskohtadesse veoautodega või raudteed mööda, mis oli ajaliselt piiratud ja võis sattuda vastase õhuväe löögi alla. Väljaõpetatud formeerimismeeskondade puudus raskendas oluliselt formeerimisprotsessi korraldust ja teostamist. Isikkoosseisu paisumine (rahuaegse üksuse isikkoosseisu arvu suurenemine mobilisatsiooni korral) struktuuri järgi oli ülemäära suur - keskeltläbi viiekordne: ohvitseridel neljakordne, allohvitseridel seitsmekordne ja reakoosseisul viiekordne. Osadel formeerimisele kuulunud sõjaaja pioneeriüksustel puudus rahuaegne kaaderkoosseis. Inseneritehnilises varustuses, gaasikaitsevahendites, relvastuses ja laskemoonas ning eriti toidumoonas olid mobilisatsioonivarud puudulikud ning mõne pioneeriüksuse jaoks koguni olematud. Kui alguses oli enamik mobilisatsioonivarustust Tallinnas, siis 1930. aastate lõpuks suudeti vajalik varustus ja relvastus koondada formeerimisrajoonidesse. Osa mobilisatsioonivarustust tuli siiski vedada veoautodega ja raudteel, mis võttes arvesse vastase õhuväe mõju ja raudteevagunite puudust, kindlasti raskendas olukorda. Formeerimisele kuulunud üksustel oli erinev relvastus, mis raskendas laskemoonavarude täiendamist. Mobilisatsiooniüritused olid enamasti läbi harjutamata, pioneeriüksustes ei võetud läbi ka proovimobilisatsiooni, mis võis K-ajal tekitada segadust mobilisatsiooni läbiviimisel formeerimise ja eriti koondamise etapil. Reservõppekogunemisi korraldati Pioneeripataljonis harva. Puudus ka võimalus läbi viia osalist ehk varjatud mobilisatsiooni, mis tegi mobilisatsiooni läbiviimise K+72 ajaga raskeks. Mobilisatsiooni planeerimisel ei pööratud tähelepanu lahinguvalmiduse saavutamisele üksuste kokkuharjutamise kaudu. Vaatamata sellele, et mobilisatsioonialasse suhtuti täie tõsidusega, jäi sõjaaegsete pioneeriüksuste lahinguvalmidus terve rida objektiivseid ja subjektiivseid põhjusi arvestades üsna puudulikuks.

Lõppkokkuvõttes oli Pioneeripataljon 1940. aastaks hästi väljaõpetatud isikkoosseisuga ja võrreldes teistega, hästi mehhaniseeritud väeosa. Pataljonil oli ülesehitatud infrastruktuur ja kindel väljaõppesüsteem. Väljaõppe praktikaks olid head võimalused harjutusväljade, suvelaagri ja lasketiirude kasutamise näol. Üldpuudusteks oli territooriumi, töö- ja eluruumide kitsikus, kaadrikaitseväelaste suhteline voolavus, tehnikaühikute vähesus eriti veoautodes, automaatrelvade puudus ja relvastuse erinevus, suhteliselt puudulik varustus, eriti mobiliseerimisele kuulunud pioneeriväeosades. 1940. aastaks ei olnud inseneriväes vesivarustuse ja raudteepioneeri eriala ning pontoonsillapargi üksust. Pioneeripataljonil oli vähe taktikalist koostööd teiste üksustega, puudusid ka üldised eeldused relvaliikide koostööks. Kuigi Eesti pioneeridel oli sarnaseid jooni Saksa pioneeriteenistusega, jäi Pioneeripataljoni areng teiste välisriikide relvajõudude, eeskätt Saksa ja Nõukogude Vene pioneeriteenistuse arengust ilmselgelt maha.

Koostanud Igor Kopõtin, MA

Põhjalikum ülevaade Pioneerpataljoni ajaloost Igor Kopõtini magistritöös:
Eesti Kaitseväe Pioneerpataljon aastatel 1924 - 1940