| |
27. novembril
pühitseb 4. Suurtükiväegrupp oma
20. aastapäeva. Grupp on võrsunud
vabadussõjaaegsest Kindluse Raske Suurtükiväe Divisjonist (K.R.S.D.),
mille asutamise päevaks loetakse 27. november 1918. Sel päeval K.R.S.D. sai
saksa okupatsiooni-vägedelt esimesed suurtükid. Sama päev on Sõjanõukogu
otsusel kinnitatud 4. Suurtüki-väegrupi kui divisjoni järglase
aastapäevaks.
Peastaabi ülema päevakäsuga 10. dets. 1918 määrati
staabi-kapten Eduard Aindt
K.R.S.D. ülemaks arvates
21. november 1918, s. o. päevast, mil ta ilmus
teenistusse.
Aprillikuus 1919 K.R.S.D. nimetati ümber
1. Kindluse Raske Suurtükiväe Divisjoniks.
Korrasolevate suurtükkide arvu vähesuse tõttu oli esialgu võimalik
formeerida ainult neli patareid, hiljem formeeriti juurde veel kolm
patareid, nii kujunes divisjon 1919. aasta lõpuks seitsmepatareiliseks.
Esimesed neli patareid formeeriti saartel (Naissaar, Aegna) ja Viimsis,
kolm viimast aga (11., 12. ja 14.) Tallinnas.
Esimene tuleproov oli divisjonil 26. detsember 1918, kui vene sõjalaevad ilmusid
Kokslkäri ja Aegna saarte vahele ning avasid tule Tallinna reidile.
16. mail 1919 läksid 1. ja 2. patarei terves koosseisus Merekindluse ülema
alluvusse. Nende patareide asemele formeeriti uus 1. ja
2. patarei.
Divisjoni patareid, formeeritud lahus, teotsesid Vabadussõja vältel
samuti lahus üksikute patareidena, aidates tunduvalt kõvendada meie
välisuurtükiväge ja täites suurte jõupingutustega välisuurtükiväe
ülesandeid.
Varustatud vene 120-puudaste ja 42" kindluse suurtükkidega ja vähese
arvu hobustega, sattusid patareid korduvalt
ümberpiiramise ja
vangilangemise ohtu, millest pääsid juhtide ja meeskonna kangelasmeele
ja külmaverelisuse tõttu.
Vabadussõja kestel divisjoni patareidest kuulusid 3., 11. ja 14. patarei
Peipsi kaitse-gruppi; 2. patarei võttis osa Pihkva operatsioonist ja
taandumisest ning hiljem koos 1., 4. ja 12. patareiga — Irboska
kindlustatud rinde kaitsest.
Sageli teotsesid patareid täiesti jalaväe kaitseta, eriti Mehikoorma,
Räpina vahelises rajoonis, toimetades ise luuret jalaväe eest ja
vaenlase rünnakute likvideerimist. Alatises mures oldi suurtükkide
saatuse pärast, sest äärmiselt piiratud liikumisvõime ei lubanud kiiret
positsioonide vahetust, kuna osa patareisid laskis platvormidelt ja
puudus alatine hobuste-koosseis; hobustega täiendamine kandis aga
juhuslikku ilmet.
Ennastsalgavalt toetades oma relvadega jalaväge, tegid patareid
raskemaiski olukorris kõik, mis teha andis. Mõnikord isegi rohkem kui
suurtükiväelt nõuda juleti. Ei ole vähe juhtumeid divisjoni ajaloos, kus
ühe või teise jalaväeosa edu pealetungil või kaitsel oli tingitud
patareide kiiduväärt tegevusest.
Sõjategevus lõppenud, järgnes divisjoni järk-järguline demobilisatsioon.
Divisjoni ülema kapten Aindt'i teeneid hinnati Vabaduse Risti
annetamisega; tasuta maad on saanud umbes 60 sõjaväelast. *
15. märtsil 1920 viidi üle 3. ja 14. patarei 3. Kindluse Raske
Suurtükiväe Divisjoni, kuna 1., 2., 4., 11. ja 12. patarei jäid edasi
divisjoni koosseisu.
Maikuus 1920 algas divisjoni likvideerimine, milleks ta kokku toodi Nõo
alevikku.
1. juuniks 1920 oli 1. K.R.S.D. ümber formeeritud Kindluse Suurtükiväe
Divisjoni II grupiks. Grupi ülemaks jäi kapten. Aindt. 1920. aasta sügisel
toodi II grupp Tartu. 19. mail 1921 määrati grupi uueks ülemaks kapten
G. Rasumov, kelle vilunud juhtimisel grupp teotses kuni 15. 03.
24. 5. märtsil
1924. a. maksmapandud uute koosseisudega likvideeriti K.S.D. II grupp.
Enamik isikulisest koosseisust ja varandusest eraldati uuesti
formeeritavale 2. Diviisi suurtükiväe
2. grupile. Grupi ülemaks määrati
kapten Karl Tulff. Gruppi kuuluvateks loeti neli välipatareid,
missugused hiljem nimetati 4., 5., 6. ja 7. patareiks.
6. oktoobril 1925. a. nimetati 2. Diviisi suurtükiväe
2. grupp ümber 4.
Suurtükiväe-grupiks.
Grupi juhtkonna kogemusrikkal ja energilisel juhtimisel algas nüüd
intensiivne töö, eriti väljaõppe alal, mille tulemused ilmnesid peagi
võitude näol niihästi laske- kui ka teistel aladel.
Nii tulid Jägala laagris üleriigilisil numbrite võistluslaskmisil grupi
patareid korduvalt esikohtadele. Samuti tuli üleriigilistel
raskepatareide võistluslaskmisil patarei kolm korda järjesti esikohale,
mis andis kogu patareile õiguse kanda „erilise liigi laskeakselbante".
Alates 1925. a. grupp on edukalt esinenud üleriigilisil sõjaväe
spordivõistlusil, saavutades keskmiselt igal aastal viis kohta esimeste
kohtade hulgast.
Ratsaasjanduse alal on tehtud produktiivset tööd alates
1925. aastast vaatamata sellele, et grupi ratsahobuste arvuline koosseis on väike, on
grupist kuulunud üks ratsanik Eesti rahvusmeeskonda rahvuskarika
võistluses 1932. ja 1933. aastal nii Riias kui ka Tallinnas.
Erilist tõusu ja hoogu sai ratsasport grupis alates 1934. aastal, millal
grupi ülemaks määrati major H. Kurg. Tema õhutusel ja ohvitseridekogu
ettevõttel korraldas grupp
1935. aasta sügisel esimesed ratsavõistlused
oma õppeplatsil üleriigilise ulatusega. Võistlusest võtsid osa kõik
suurtükiväe-üksused, 7. Jalaväerügement, Kaitseliit jt. Tiivustatud
ürituse kordaminekust, grupp korraldas ka
1936. ja 1937.a. võistlused.
Võistlustest osavõtvate hobuste arv tõusis 1936. aastal 120-ni. Rahva
suurt huvi sellaste võistluste vastu näitab asjaolu, et 1936. aasta
võistlusil oli ühel päeval 7500 pealtvaatajat, mis on rekordiline arv
Tartu spordivõistluste kohta.
1938. aastal jäid võistlused grupist mitteolenevail põhjusil pidamata.
Grupi ratsasportiast on kõigil võistlusil esinenud suure eduga. Nii on
grupp jäävalt omandanud Riigihoidja kuldkarika, Tartu linna ja
„Postimehe" rändkarikad jt.; väljamängimist ootavad seni võidetud
rändkarikaist Peaministri hr. K. Eenpalu, Sõjaministri, 2. Diviisi
ülema, Tartu Garnisoni ülema, Tartu linna ja teiste omad. 1938. aasta
üleriigilisil ratsavõistlusil grupi meeskond tuli Presidendi karika
võistlusil 2. kohale.
Samuti väärikalt on grupi ohvitserid esinenud püstolist laskmise alal.
Paremate laskurite grupist lahkumise tõttu lasketase vahepeal langes.
Viimasel ajal on üha suuremat tähelepanu pööratud püstolist laskmisele,
milles lasketase näitab pidevat tõusu.
1. oktoobrist 1928 alates oli grupi peamiseks mureks ja ülesandeks
noorte ajakohane väljaõpe ja kasvatus. Sel alal maksimaalsete tulemuste
saavutamiseks kohaldati õppemeetodeid ja õppevahendeid. Lühidalt, püüti
teha kõik selleks, et kasvatada mehiseid ja häid isamaakaitsjaid.
Käesoleva aasta kevadest alates patareid teostavad juba iseseisvalt
noorte ja ka rea-meeste väljaõpet, mis tõi uut huvi ja hoogu sõdurite
väljaõppetööle.
14. oktoobril 1937 avas Sõjavägede ülemjuhataja pidulikult seltsi „2.
Suurtükiväe-polgu ja 1. Kindluse Raske Suurtükiväe Divisjoni
jäädvustamise selts" poolt Vana-Irboskas püstitatud suurtükiväe
lahingutegevuse mälestusmärgi. Mälestusmärk on asetatud kohale, kus
toimus Vabadussõjas Lõunarinde suurim suurtükiväelahing, nimelt Irboska
kaitsmine 31. augustil 1919.
Sellest lahingust võtsid osa ka 1. Kindluse Raske Suurtükiväe Divisjoni
1. ja 4. patarei, esimene lpn. Lembit Hellat'i ja teine ohvitseri asetäitja
Saare juhtimisel.
4. Suurtükiväegrupp võib oma tööle möödunud 20 aasta jooksul tagasi
vaadata suure rahuldustundega. Rahuaegne töö ja vaim grupis tagab, et
evides nüüd hästi väljaõpetatud mehi, juhtuva sõja korral ta suudab oma
ülesandeid täita vähemalt sama hiilgavalt kui ta eelkäija 1. Kindluse
Raske Suurtükiväe Divisjon Vabadussõjas.
1. Kindluse Raske Suurtükiväe Divisjoni järeltulev põlv võib olla uhke
oma eelkäija tegude üle Vabadussõjas. |
|
